EASS soovitab! – Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts

EASS soovitab!

Hanno Ojalo 

Herbert Lindmäe raamatust “Suvesõda Harjumaal 1941″

Arvustus

Herbert Lindmäe Suvesõja sarja üheksas raamat torkab silma oma paksuse poolest (629 lk). Väga tänuväärne Eesti Suvesõja teema on Lindmäe poolt väga üksikasjalikult lahti kirjutatud ja tänuväärne faktiline materjal teistele uurijatele. Lisaks Suvesõja sündmustele (eelkõige sõjategevus, metsavennad) ja punase terrori sündmuste ning ohvrite üksikasjalikule kirjeldusele antakse ülevaade ka muudest sõjasündmustest Harjumaal, samuti ka harjukate edasistest sõdimistest idapataljonides ja 20. diviisis. Raamat on varustatud korraliku viiteaparaadi, allikate loetelu ja lisadega, samuti isikunimede registriga. Tunnustades Herbert Lindmäe tänuväärset tööd torkas lugedes silma ka mõningaid häirivaid detaile, mida tahaksin siiski mainida.

Raamatu lõpus polemiseerib autor mõnede ajakirjanikega, kes on kas kahtluse alla seadnud eestlaste tegevuse otstarbekuse ja eetilisuse Teise maailmasõja sündmustes, eelkõige siis sõdimises Saksamaa poolel. Paljude  mõistlike argumentide ja teooriate kõrval on autor siiski kohati veidi hoogu läinud ning kaotanud kriitikameele ja uurijale vajaliku objektiivsuse. On tunda, et Lindmäe on kirjutanud vihaga (see tunne pole olnud võõras ka arvustajale endale mõnedes teostes!) ja see on kaasa toonud küsitavaid väiteid. Nii on autor ilma igasuguse kriitikameeleta asunud liialdatult kritiseerima Lääneliitlaste tegevust. Seejuures Inglismaa ja USA vastutust Eesti saatuse pärast, seejuures peaaegu otseselt süüdistades neid NSV Liidu abistamise eest genotsiidis? Näiteks kindlas kõneviisis väidab ta, et inglise ja kanada naislendurid pommitasid 9. märtsil 1944 Tallinna (mis on totter legend) ja kordab jonnakalt iga legendi või sõjapropaganda poolt levitatud juttu, mis näitab Stalini režiimi ja Punaarmeed halvas valguses (näiteks lugu 47 tsiviilelaniku tapmisest Narva-Jõesuus 1944 veebruaris). Selleks puudub arvustaja meelest igasugune vajadus, sest tegelikke sõjakuritegusid oli piisavalt. Samuti kinnitab Lindmäe jonnakalt, nagu toimunuks NSV Liidu õhurünnakud Eesti linnadele eelkõige just seetõttu, et eestlased osutasid Saksa sõjaväe koosseisus visa vastupanu Punaarmeele. Nagu poleks NSV Liidul ühelgi muul põhjusel sellised õhurünnakud otstarbekad tundunud. Teatavasti ründasid NSV Liidu õhujõud samal ajal kolm korda ka Helsingit – ja seda hoopis teistel põhjustel.

Seejärel nimetab autor mingil temale teadaoleval põhjusel sõjakuritegudeks Lääneliitlaste poolt õhurünnakuid Saksamaa linnadele ja aatomipommide heitmist kahele Jaapani linnale. Tuletaks meelde, et õhurünnakud olid vastastikused ja Jaapan pani ise toime tõsiseid sõjakuritegusid ning ründas esimesena USA-d. Sellised näited (ja mainisin vaid üksikuid) ei aita sugugi kaasa Suvesõja sarja raamatute tõsiseltvõetavuse ja objektiivsuse muidu soliidsele tasemele. Ootaksin Herbert Lindmäelt kui juristilt eelkõige just veidi akadeemilisemat käsitlust neist traagilistest sündmustest, sest Stalini režiimi kuriteod ei vaja mingeid täiendavaid legende ja kuulujutte nende paljastamiseks ja meeldetuletamiseks.

Kuid neile puudustele vaatamata on tegemist väärt teosega ja jääb vaid üle oodata autori väsimatu tegevuse jätkamist, näiteks järgmist raamatut „Suvesõda Läänemaal, Saaremaal ja Hiiumaal.“

 

 

Peep Pillak

Suurteos Eesti Vabaduse Risti kavalerid

Eesti Sõjamuuseumis esitleti 2. veebruaril, Tartu rahu 96. aastapäeval, biograafilist teatmeteost „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“.[1] Suureformaadilise (35 x 25 cm !!!) ja 910 lehekülje paksuse raamatu koostajaks on Vabadussõja Ajaloo Seltsi esimees ja Viljandi Muuseumi direktor Jaak Pihlak, autoriteks lisaks temale ka Mati Strauss ning Ain Krillo. Raamatu kokkupanek on neil aega võtnud ligikaudu veerand sajandit. Vahepeal, 1997. ja 2004. aastal, avaldati Vabadusristi kavaleride registrid.[2] Samad autorid, lisaks veel René Viljat, on välja andnud ka mahuka kaheköitelise teatmiku Eesti Vabadussõja mälestusmärkidest.[3]

Teatmeteoses „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“ on ära toodud 3126 Vabadusristi kavaleri eluloolised andmed, neist 2168 koos portreefotodega. Teadmata saatusega kavalere on jäänud 92. Kui 1935. aastal ilmunud Vabadusristi kavaleride biograafilises teatmikus[4] oli ära toodud 1343 Vabadusristi saanud Eesti kodaniku elulood[5], siis uues väljaandes on lisandunud ka selle teenetemärgi saanud välisriikide kodanike elulood, võimaluse korral koos fotoga. Ligikaudu kolmandik Vabadusristi saanutest ongi välismaalased, sealhulgas muidugi Põhjamaade, eelkõige Soome vabatahtlikud. Kokku annetati Vabadusristi kuueteistkümne välisriigi kodanikule, lisaks aastal 1919 kangelaslinnale Verdunile (VR I/1), sama aumärk 1922. aastal ka Briti, Prantsuse ja Itaalia tundmatule sõdurile. Vabadusristi annetati aastatel 1919 – 1925 kokku 3225 korral, sealhulgas ka 1924. aasta 1. detsembri mässukatse silmapaistvamatele mahasurujatele. Mõnel juhul on ühele isikule annetatud Vabadusristi erinevaid liike/järke kaks, harvematel juhtudel isegi kolm korda. Vabadusristi saanud Eesti kodanike hulgas oli vaid kaks naist, kes mõlemad said teenetemärgi lahingus osutatud vapruse eest. Ka üks soomlanna sai Vabadusristi lahingus ülesnäidatud vapruse eest. Lisaks neile said sõjaliste teenete eest Vabadusristi veel 10 taanlannat ja 38 soomlannat.

Nii suure hulga aumärkide väljaandmisega tekkis muidugi ka omajagu segadust: on juhtumeid, kus Vabadusristi vastuvõtmisest esialgu keelduti, pärast see siiski vastu võeti; mõnel juhul on aumärgist hiljem loobutud; vahel on aumärgi saanud hoopiski vale, tavaliselt sarnase nimega isik; mõnda kavaleri ei ole suudetud kuidagi üles leida ja aumärgi üleandmine on toimunud alles aastaid hiljem või mõnel juhtumil toimumatagi jäänud; aumärgid on vahetusse läinud; üks mees on mitu korda sama aumärgi saanud; madalam klass on enne üleandmist asendatud kõrgemaga jne. Teada on mitmed juhtumid, kus Vabadusristiga uhkeldanud mehed seda tegelikult saanud ei olnudki. Mõnelegi võib üllatusena tulla, et Vabadusristi I liigi 3. järgu on saanud Johannes Vares, kes luuletajana kasutas Barbaruse nime, ning kellest sai pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal marionettvalitsuse peaminister, kes palus Eesti NSV vastu võtta Nõukogude Liidu koosseisu. Omal ajal Eesti iseseisvuse eest võidelnute hulgas oli veel teisigi, kes hiljem selle kaotamisele kaasa aitasid. Nii müüs Konstantin Nikolai Trankmann (VR II/3) Eesti piirikindlustuste plaanid nõukogude luurele ja tegi hiljem karjääri nii Punaarmees kui ka Eesti NSV juhtorganites. Välismaalastest Vabadusristi kavaleride hulgast võib aga näiteks leida Benito Mussolini (VR III/1) ja marssal Pétaini (VR I/1) elulood, kuid teisigi värvikaid isikuid võib huviline leida veel küllaga.

Teatmik on varustatud Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese tervituse ja koostaja poolt kirjutatud põhjaliku ning hästi illustreeritud eessõnaga. Raamatu lõpus on nii Vabadussõjas kui ka Teises maailmasõjas langenud Vabadusristi kavaleride nimekirjad, samuti inglise ja venekeelsed lühikokkuvõtted.

 

[1] Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo. Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Koostaja Jaak Pihlak. Viljandi 2016.

[2] Eesti Vabadusristi kavalerid. Register. Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit. Pärnu 1997; Mati Strauss, Jaak Pihlak, Ain Krillo. Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Register. Viljandi Muuseum 2004.

[3] Mati Strauss, Ain Krillo, Jaak Pihlak, René Viljat. Vabadussõja mälestusmärgid. Koostaja Mati Strauss. I kd. Keila 2002, II kd. Keila 2005.

[4] Eesti Vabadusristi kavalerid. Vabadusristi Vendade Ühenduse keskjuhatuse väljaanne. Tallinn 1935. Kordustrükk ilmus Stockholmis kirjastuse Välis-Eesti & EMP väljaandel 1984. aastal, vahetult enne ESTO `84 toimumist. Trükist tutvustas Stockholmis 5. oktoobril 1984 ilmunud „Eesti Päevalehes“ Elmar Kirotar (VR II/3).

[5] Väljaande lõpus olevas nimekirjas on ära toodud 2074 Eesti kodanikust Vabadusristi kavaleri nimed. Kohtuotsuse põhjal oli neljal Vabadusristi kavaleril õigused ära võetud ja nende nimed seetõttu ka nimekirjast välja jäetud. 2016. aasta väljaandest leiab nendegi meeste elulood.

 

 

 

Küllo Arjakas

Mati Õun  „II  maailmasõja faktid ja legendid“  
AS Ajakirjade Kirjastus, 2014.

2.septembril 2015 tähistati mitmel pool 70 aasta möödumist II maailmasõja lõpust. Sügisel 2015 nägi trükivalgust Mati Õuna ülevaade „II maailmasõja faktid ja legendid“, 270-leheküljeline, kõvakaaneline ja päris arvukate fotodega illustreeritud raamat.

Siin on lühikese sissejuhatuse järel 7 osa, mis kattuvad sõja karmide aastatega: 1939, 1940 jne, kuni aastani 1945.  Raamatu lõpuosas on autori järelmõtted sõjast kui legendide kasvulavast, riikide ja rahvaste inimkaotustest, sõdinud riikidest ja nende juhtidest.

Raamatu 7 peatüki põhiosa moodustab sõjasündmuste faktoloogiline kirjeldus. Peatükkide sees on vahelugemised, enamasti nii 1,5 kuni paari lehekülje piires. Siin on autor juttu teinud tuntud väejuhtidest või olulisest sõjatehnikast. Vahelugemised on Soome marssalist Carl Gustav Emil Mannerheimist, Saksa riigimarssalist Hermann Wilhelm Göringist, Itaalia impeeriumi marssalist Benito Mussolinist, NSV Liidu marssalist  Georgi Žukovist. Neile lisaks on Saksa kindralmajor Helmut Stieff, kes selles reas jääb vähemtuntud meheks, olles üks neist, kes aitas ooberst von Stauffenbergil korraldada juulis 1944 Hitlerile atentaati.

Igati huvitavad vahelugemised on neist – ja sel ajal mõistagi vähetuntud  – sõjameeste elulugudest, kes hiljem said üliriikide, Ameerika Ühendriikide või NSV Liidu tippjuhtideks, st hilisemad presidendid või kompartei juhid.  Enam-vähem samalaadsed vahelugemised on eri riikide tanki- või õhuässadest. Omaette vahelugemiste teemaks on olulise tähendusega sõjatehnika: saksa 88 mm õhutõrjekahur ehk flakk, ülikaugelaskekahur K 12, roomikmootorratas „Kettenkrad“, sööstpommitaja Junkers Ju 87 ehk Stuka ning saksa sõjaväe soomustehnika  – „Tiigrid“, Pantrid ja nende baasil tehtud liikuvsuurtükid. Jutuks on arvukaim ehk nõukogude tank  T 34 ning maailma arvukaim sõjalennuk, nõukogude ründelennuk IL 2, ameeriklaste Willis ehk Jeep, inglaste ülirasked lennukipommid, saksa reaktiivhävituslennukid Me 262 „Schwalbe“ ning maailma esimesed aatompommid.

Õuna raamatu peakirjaks on  „II  maailmasõja faktid ja legendid“. Kui hinnata teost, siis see on pigem tavapärane, esmane faktoloogiline ülevaade tähtsamatest sõjasündmusest. See on üks neist lõputul hulgal ilmuvatest sõjaraamatutest, kus legendidele jääb vähe ruumi. Sõjaga seonduvatest legendidest võiks kokku panna mitmeköitelise teose, kus sõjasündmustest polekski suurt juttu. Ent autor on soovinud, et pealkirjas saaks alla kriipsutatud märksõna legendidest, pidades nii ehk silmas müügiedu.

Autor seostab suuri sõjasündmusi võimalust mööda Eestiga. Loomulikult jäi Eesti suures sõjateatris vaid üheks täpiks, ent sündmused meist mööda ei läinud. Nii on jutuks detsembris 1939 auriku „Kassari“ uputamine nõukogude allveelaeva poolt, eestlastest vabatahtlikud Norras, kus mais 1940 langes esimese Eesti sõjamehena norralaste Alta pataljoni koosseisus vabatahtlik August Soinla jt. Sellised pisi-episoodid mõistagi ei leia kajastamist teiste maade autorite töödes.

Omaette alapeatükk on Juminda miinilahingust  28.- 29. augustil 1941, kus autori kokkuvõtte järgi uppus 64 laeva, neist 24 sõja- ja 40 rahuaegset tsiviillaeva. Õun toob siin võrdluse: nende laevahukkude seas oli ilmselt neli, kus ohvrite arv ületas kuulsa Titanicu ohvrite arvu aprillis 1912, mis kõigub 1502  – 1513 hukkunu piires.  Neli  katastroofi-laeva olid lätlaste „Everita“, varem trikoloori all sõitnud „Vironia“ ja „Naissaar“  ning eriliseks surmatoojaks sai Paldiskist sõitu alustanud „Balhaš“, mis kadus veepinnalt koos 3881 inimesega. See oli sel ajal koguni mereõnnetusel ühe laevaga hukkunute maailmarekord.

Õuna hinnangul hukkus paari ööpäevaga Soome lahel 15 045 inimest, mis ületab ameeriklaste poolt 20. sajandi ohvriterikkaimaks merelahinguks pakutud Leyte lahingu ohvrite arvu merel. Ta küll lisab, et  küsimus võib olla kaotuste arvestamise metoodikas, sest ameeriklased lisavad merel hukkunuile maapealsetes dessantides langenute arvud. Igal juhul oli augusti lõpp 1941 Juminda poolsaare läheduses äärmiselt dramaatiline ka selle sõja dramaatikat arvestades.

Käsitlus algab sõjaeelse Euroopa suurriikide valitsejate ja relvajõudude kirjeldusega. Seegi on tavapärane ülevaade, ent siit leiab ühe legendi. Autor kirjutab ühest versioonist, et duce Mussolini isa oli eestlane, Järvamaalt pärit Aleksander Mussolini, kes laevasepana sõitis Itaaliasse, kus itaallannast naise kosis.

Mida kummalise teooria kohta öelda?  Ütlen kohe, sest autor jätab lahtiseks, et duce arvatav Eesti päritolu jääb järjekordseks linnalegendiks. Mussolini suguvõsa on Itaalias ammugi risti- põiki läbi uuritud. Tema isa nimi oli tõesti Alessandro ja ta töötas mõnda aega sepana, aga too Alessandro sündis 11. novembril 1854 Itaalias. Eestist, veel vähem Järvamaast ei teadnud ta midagi.

Ehk võinuks Õun siinkohal viidata, kust versioon pärineb. Kuna sellest juttu ei ole, võtan julguse autorit täiendada: kuuldused, et Mussolini, aga näiteks ka Ameerika presidendi Trumani isa oli eestlane jne, sellised kuulujutud levisid eeskätt sõja järel, kui Eesti oli langenud taas nõukogude võimu alla. Inimesed kippusid siis uskuma kõike, mis vähegi näis lubavat olukorra muutumist. Mussolinile enam loota ei saanud, ent Truman oli suurriigi president – küllap tuleb Eestile appi, seda enam, et on eesti juurtega mees. Versioon Mussolini isast kui eestlasest on meie trükisõnas avaldatud näiteks kirjandusteadlase Jaan Roosi sõjajärgses päevikus (ilmus 2000).

 

Mati Õun. Eesti Merejõudude laevu 1918-1940. Sentinel, Tallinn, 2014, 144 lk.

Merike Jürjo arvustus. 

Ei tea küll täpselt tunnistada, mitu raamatut on puudu veel Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi auesimehel Mati Õunal, et ületada maagilise 100. raamatu finišijoon, kuid ilmselt enam mitte palju. Aastatepikkune tarmukas töö ja pühendaumine on andnud ajaloolastele ja ajaloohuvilistele tuumaka varamu, mille abil oma sõjaajaloolisi teadmisi täiendada. Eriti on tänulikud vanameister Õunale just ajaloohuvilised, kes ikka ja jälle on tema ladusat ja omamehelikku stiili ajaloosündmuste, -faktide ja –kirjelduste taustal nautinud.

2014.aastal ilmutas kirjastus Sentinel tema raamatu „Eesti merejõudude laevu 1918-1940“. Raamat haarab ja iseloomustab eri tüüpi aluseid: vahilaevad ja –kaatrid, suurtükipaadid, hävitajad ehk miiniristlejad (nende hulgas torpeedopaadid), miinitraalerid ja veeskajad, suurtükipaadid ja soomuskaatrid, allveelaevad ja muud laevad. Omaette peatükk on pühendatud torpeedokaatritele ja „olematutele ehk blufilaevadele“. Lisaks Eesti Merejõudude alustele antakse raamatus ülevaade ka Vabadussõja ajal siinsetes vetes tegutsenud Suurbritannia ja Balti laevastiku laevadest.

Öeldakse, et inimene pole kunagi rahul või kui ta on rahul, siis tähendab see paigalseisu, kui mitte tagasilangust. Vahest sunnibki just see arusaam meid pidevalt ümbritsevat elu kriitilise pilguga vaatama ja tunnetama püsivat ebatäiust ja puudujääki? Kas mitte aga selline lähenemine ei muuda meid mitte rahulolematuks ja vahel isegi õnnetuks? Vahest tasuks hoopiski sagedamini ajalukku vaadata, et mõista paremini tänast päeva!

Kas teadsite, et 1918. aasta novembrikuus veidi enne Vabadussõja algust sai Eesti esimesed kaks sõjalaeva, kusjuuures sõidukorras oli neist vaid üks – vahilaev „Laene“? Või seda, et Eesti Mereväe võimsaimad hävitajad „Lennuk“ ja „Wambola“ võtsid 1933. aastal ette pika tee üle Atlandi ookeani Lõuna-Ameerikasse, et teenida seal Peruu riiki? Või seda, et algusaegade Eesti Merejõudude miinitraalerite emalaev „Kotka“ oli vanim laev meie sõjalaevastikus, sest oli ehitatud 1838. aastal Londonis ja kandis esialgu hoopiski nime „Nevka“? Või seda, et Esimese maailmasõja ajal ehitati allveelaevu ka kahes Tallinna laevatehases – nii Noblessneris kui ka Kopli poolsaare tipus asunud Vene-Balti laevatehases, kusjuures kaks laeva revolutsioonisegadustes valmis ei saanudki ja täitsid hiljem Tallinna sadamas vedelkütusetankide funktsiooni? Ja milliseks kujunes meie uhkete allveelaevade „Kalevi“ ja „Lembitu“ saatus pärast iseseisva Eesti Vabariigi hukku?

Ja nii võiks küsimusitegajätkata pea iga lõigu kohta raamatus ning täita kõrgetasemelise merendusliku mälumängu. Kuid mitte ainult faktide rohkus, vaid suurepäraselt muhe jutustamislaad on selleks firmamärgiks, mis Mati Õuna raamatutele nende võlu annab. Otsekohese ja ausa kirjutajana on Mati Õunal ka alati meeles tänada sõpru, kes teda raamatu ettevalmistamisel abistasid ning illustratsioonide ja fotodega varustasid ning nende hulgas eriti Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liikmeid Kristjan Lutsu, Taimo Kaske, Roman Matkiewiczit, Reet Naberit ja Peedu Sammalsood.

 

Vladimir Lapin. Peterburi lõhnad ja helid. Nornberg & Co., 2015, 288 lk

Hanno Ojalo arvustus. Täiesti eriline ajalooraamat

Kirjastuselt Nornberg & Co on ilmunud üks täiesti heas mõttes omapärane raamat. Peterburis elav tunnustatud Vene sõjaajaloolane Vladimir Lapin, kes on korduvalt ka Eestit külastanud, otsustas aastaid tagasi vahelduseks tavapärastele ajalookäsitlustele kirjutada midagi erilist oma kodulinnast. Ja välja tuli 2007. aastal raamat pealkirjaga „Peterburi lõhnad ja helid“ (originaalis Peterburg. Zapahi i zvuki). Valdimir Lapin on Peterburi Euroopa Ülikooli professor ja tema sulest on ilmunud mitu monograafiat ning üle saja teadusartikli. Monograafiatest võib ära märkida 2008. aastal ilmunud „Vene armee Kaukaasia sõjas 18.-19. sajandil“ (Армия России в Кавказской войне. XVIII—XIX вв). ja 2009.a ilmunud „Poltaava – Vene au. Venemaa Põhjasõjas 1700-1721“ (Полтава — российская слава: Россия в Северной войне 1700—1721 гг).

Raamatu on tõlkinud Jüri Kotšinev ja toimetanud Merike Jürjo.

Erinevalt tavalistest linna ajalugusid käsitlevatest raamatutest ei ole Lapin liikunud ajaloos tavapäraselt minevikust tuleviku poole, vaid on oma teose jaganud kuude suurde peatükki ja käsitleb oma kodulinna ajalugu ajaloos siia-sinna hüppeid tehes, näidetena inimeste mälestusi ja kirjandusteoseid tsiteerides, lugejat hüpnotiseerivaid vaate- ja kujutluspilte silme ette manades. Võib uskuda, et raamatu kätte võtnud ja sellesse süvenenud lugeja võibki endale kujutleda kirjeldatud helisid (või müra) ja lõhnu (või haise) peaaegu reaalselt. Lihtsustatult võttes käsitlevad eri peatükid vastavalt aastaaegade vahetumise, tööstuse ja sõjaväe mõju, elanikkonna koosseisu, olmemajanduse ja sõja ning blokaadi mõjust linna lõhna- ja helidefoonile.

Igal juhul saame teosest sügava ja laiahaardelise pildi Peterburi rajamisest, arhitektuurist, poliitikast ja olmest, kultuuriloost, linnatranspordist, samuti valitsejate ning valitsevate klasside elust. Aga selle kõrval ka lihtsate inimeste, nende kodu- ja lemmikloomade virelemisest. Taustaks ka mässe, sõja- ja revolutsioonisündmusi, nälga, tulekahjusid ja kuulsaid üleujutusi.

Mõningaid näiteid tuues väärib äramärkimist omaette esseed vääriv käsitlus Moskva ja Peterburi võrdlustest ja vastandamisest, mis on Venemaal läbi aegade muutunud omaette mütoloogiaks, kus rahvauskumused ja kuulujutud ei ole lasknud end absoluutselt häirida loogikast ega tervest mõistusest. Omaette kurjakuulutava osa moodustab revolutsioonilise Peterburi kirjeldus, kus „relvad haaranud rahvas“ ei soovinud neist pikki aastaid loobuda ja kasutas relvi paraku reeglina sihituks paugutamiseks, arveteklaarimiseks ja vägivallatsemiseks. Või revolutsiooni ja kodusõjaaegses „vabaduses“ Peterburi muutmises haisvaks kloaagiks, kus õnnetu linn oli kohatavas antisanitaarses olukorras, sõna otseses mõttes kaetud inim- ja loomasõnnikuga.

Vladimir Lapin on suutnud oma teoses ühendada teadusliku tõepära ja faktoloogia elava väljendusrikka keelekasutuse ja kohati ka huumorimeelega.

Head tõlget ära märkides ei saa arvustaja jätta märkimata, et vene kaardiväerügemendid kõlaksid paremini ikka polkudena.

 

Jüri Kotšinev. BAGRATION. MEES, KES ARMASTAS SÕDA. Grenader Grupp OÜ, 2015, 118 lk

Vene Impeeriumi sõjaajalugu kätkeb endas suurel hulgal nii etnilistest venelastest kui ka teiste, impeeriumiga liidetud rahvuste esindajate hulgast pärit andekaid väejuhte. Mõned neist arendasid omaaegset sõjanduskunsti ning kirjutasid oma nime maailma sõjaajalukku. Üks sellistest meestest oli grusiin – Bagratiidide dünastiasse kuuluv Gruusia kunagise kuningasoo esindaja.
Selle väejuhi nimi oli Pjotr Bagration. Auastmeks kindral.
Oma kuulsate õpetajate – Aleksandr Suvorovi ja Mihhail Kutuzovi mantlipärijana jäi Bagration maailma sõjaajalukku.
Bagration kujunes võimekaks väejuhiks XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi algusaastatel. See oli aeg, kui Venemaa sõdis katkematult terve rea Euroopa riikidega. Bagration sõdis Kaukaasias, Otšakovi all, Itaalia rohelistel väljadel ning Šveitsi mägedes, Austrias ja Ida-Preisimaal, Balkanitel ja Soomes. 1812. aasta Isamaasõja ajal mängis ta Vene 2. Läänearmee juhatajana väga tähtsat rolli ning sai selle sõja pealahingus Borodino väljadel surmavalt haavata.

Eesti Sõjaajaloo Seltsi juhatuse liige Jüri Kotšinev on kirjutanud hoogsas ja ladusas stiilis hästi loetava raamatu, mis käsitlebki peamiselt tema kauge esivanema Pjotr Bagrationi elu ja tegevust lahinguväljadel Suure Isamaasõja ajal ja eel. Lahinguoperatsioonide kirjeldused on hämmastavalt detailsed ja saame lähemalt tuttavaks ka paljude teiste Vene ja Prantsuse sõjaväelastega. Mitmevärviliste illustratsioonide valikus on suurem hulk Prantsuse marssaleid ja kindraleid, kellega Bagrationil tuli rinnetel rinda pista.

Raamatu lõpetab ülevaade Bagrationi isiklikust elust. Selles tal õnne polnud ja tal polnud ka lapsi.

Lauri Suurmaa

kirjastuse Grenader ajalootoimetaja ja projektijuht

 

 

Enn Nõu: Lühike eraarvustus

Hanno Ojalo. ”Leegion 1943-1945”

Huvitav ja käsiraamatuks sobilik, kui laiendada ja täiendada, aga praegu veel ebaühtlane raamat. Ilma asjata on antud mõningad liiga kategoorilised hinnangud, nagu 1944. aasta mobilisatsiooni ”legend”. Nii lihtsalt seda hinnata ei saa. Eestlaste osakaalu hindamisel tuleb eri perioode erimoodi hinnata, eriti suvelahingutes osalemist. SS aukraadid peaksid järjekindlalt sulgudes olema vastavate tavaliste sõjaväe aukraadidega varustatud. See lihtsustaks tunduvalt jälgimist ja arusaamist. SS aukraadid tekitavad üksinda siiski segadust. Tagantjärele ”oleks” hinnangud ei tõesta ajalooliselt midagi ja võinuks vabalt ära jääda. Targem on anda võimalikult täpsed ajaloolised andmed ja jätta hinnangud iga lugeja enda jaoks. Numbrid oleks vaja täpsemate allikatega tunduvalt rohkem tõestada, eriti kuna on tegemist üldise “allahindlusega”. Iseenesest on arvudega liialdamine tavaline, aga vahel võib olla ka vastupidi sellegipoolest. Eriti kuna valdav enamus allikaid tugineb mälestustele, kus alati esineb tugev subjektiivne element. Oletan, et originaalallikaid on raske kätte saada, aga Saksamaal peaks neid rohkem olema, kui põhjalikumalt veel otsida. Kindlasti ka Venemaal, kuigi seal kindlasti liialdati ka juba sõjaajal. 1944 on liiga lühidalt käsitletud võrreldes ülejäänuga. Minu jaoks on see aga Eesti ajaloo seisukohast kõige tähtsam osa. Ülejäänud on rohkem eesti kättemaksjate ja õnnetute Saksamaale viidud meeste lugu. Lk. 68 on natuke segane numbrite osas, kui üritada selgust saada ja neid kokku arvestada. Vajaks ümber kirjutamist. Lk.52 “vennatapusõda” Narva jõe ääres? Kas 14. laskurkorpus oli tõesti sama, mis Eesti punakorpus? Viimane oli ju 8. laskurkorpus. Minu teada Narva jõel eestlasi polnud rohkem kui kindral Aru suurtükiväelased. Suvel 1944 oli Narva all ikkagi suhteliselt vähe sakslasi, nii et eestlaste osatähtsust ei maksaks niisama allahinnata ja “legendiks” nimetada. Minu jaoks oli neil oluline tähtsus Eestile hingetõmbamiseks ja tänu sellele jõudsin Rootsi põgeneda. Ma mäletan igal juhul selle aasta meeleolusid, sest olin siis 10-aastane. Lk.80 jälle niisugune “oleks”, mis jääb tagantjärele tarkuseks, mis minu jaoks midagi juurde ei paku. Ennem vähendab asjalikkust tegelikkuse kirjeldamisel. Kogu tekst on teatud mõttes osalt pealiskaudselt ülevaatlik, aga samas jälle peaaegu “anekdootlikult” detailne üksikisikute andmetega, mis muidugi on tingitud peamiselt mälestuste kasutamisest. Avinurmes osales ikkagi 20. suurtükirügemendi osad jõuliselt, mispärast tuleks seda ikkagi diviisi alla lugeda ja seega lahingut mitte üle hüpata. Porkunis on mainimata korpusele alla andnud vangide kohapealne tapmine ja samuti siis enne seda Avinurme kiriku altari ees Trankmanni veresaun. Teaduslikus raamatus tuleks vältida “kirjanduslikke” väljendusi ja kasutada neutraalseid vorme. See suurendaks usaldust kogu teose vastu. Lk.110 on emotsionaalsed kommentaarid üleliigsed. Lk. 123 näitena “kamba” peale ei sobi nagu eelpool kirjutasin teaduslikku teksti. Lk.132 “esimene rahupäev”? Rahu või kapitulatsioon kirjutati alla 8 mail, mitte 9. mail. Mõiste jääb seega arusaamatuks asjalikule lugejale. Liiga pikalt on kirjutatud tšehhide veresauna vabandamiseks nende enda saatusest. Ebaproportsionaalselt palju võrreldes teiste teemadega. Lk.147 jälle niisugune tagantjärele tarkuse “oleks”. Raamat on kindlasti kriitikana kirjutatud, aga palju vajab veel põhjalikumat tõestamist.

Raamat on kindlasti üks samm edasi, aga põhjalik Eesti Diviisi või Leegioni käsiraamatulik ajalugu on ilmselt ikka veel kirjutamata, sest see eeldab veel suuremat algsete allikate läbitöötamist, mida vist enam polegi alati füüsiliselt olemas. Minu jaoks huvitav raamat hoolikaks lugemiseks nagu öeldud, mis aga ei tähenda, et ma subjektiivsete hinnangutega alati nõustun. Loodan, et selle põhjal saaks teoks lõpuks täielik diviisi ajalugu, nii ülevaatlikult, kui hoolikalt viidetega kinnitatud ja samas ulatuslike detailsete kirjeldustega. Soovida ikka võib, sest minu jaoks sõdisid diviisi mehed 1944 Eesti iseseisvuse taastamise eest õigel pool vastupidi punakorpusele. Mis aga sündis nende meestega enne ja pärast ei ole eriti minu huviorbiidis.