Hanno Ojalo arvustus. Täiesti eriline ajalooraamat – Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts

Hanno Ojalo arvustus. Täiesti eriline ajalooraamat

Vladimir Lapin. Peterburi lõhnad ja helid. Nornberg & Co., 2015, 288 lk

Hanno Ojalo arvustus. Täiesti eriline ajalooraamat

Kirjastuselt Nornberg & Co on ilmunud üks täiesti heas mõttes omapärane raamat. Peterburis elav tunnustatud Vene sõjaajaloolane Vladimir Lapin, kes on korduvalt ka Eestit külastanud, otsustas aastaid tagasi vahelduseks tavapärastele ajalookäsitlustele kirjutada midagi erilist oma kodulinnast. Ja välja tuli 2007. aastal raamat pealkirjaga „Peterburi lõhnad ja helid“ (originaalis Peterburg. Zapahi i zvuki). Valdimir Lapin on Peterburi Euroopa Ülikooli professor ja tema sulest on ilmunud mitu monograafiat ning üle saja teadusartikli. Monograafiatest võib ära märkida 2008. aastal ilmunud „Vene armee Kaukaasia sõjas 18.-19. sajandil“ (Армия России в Кавказской войне. XVIII—XIX вв). ja 2009.a ilmunud „Poltaava – Vene au. Venemaa Põhjasõjas 1700-1721“ (Полтава — российская слава: Россия в Северной войне 1700—1721 гг).

Raamatu on tõlkinud Jüri Kotšinev ja toimetanud Merike Jürjo.

Erinevalt tavalistest linna ajalugusid käsitlevatest raamatutest ei ole Lapin liikunud ajaloos tavapäraselt minevikust tuleviku poole, vaid on oma teose jaganud kuude suurde peatükki ja käsitleb oma kodulinna ajalugu ajaloos siia-sinna hüppeid tehes, näidetena inimeste mälestusi ja kirjandusteoseid tsiteerides, lugejat hüpnotiseerivaid vaate- ja kujutluspilte silme ette manades. Võib uskuda, et raamatu kätte võtnud ja sellesse süvenenud lugeja võibki endale kujutleda kirjeldatud helisid (või müra) ja lõhnu (või haise) peaaegu reaalselt. Lihtsustatult võttes käsitlevad eri peatükid vastavalt aastaaegade vahetumise, tööstuse ja sõjaväe mõju, elanikkonna koosseisu, olmemajanduse ja sõja ning blokaadi mõjust linna lõhna- ja helidefoonile.

Igal juhul saame teosest sügava ja laiahaardelise pildi Peterburi rajamisest, arhitektuurist, poliitikast ja olmest, kultuuriloost, linnatranspordist, samuti valitsejate ning valitsevate klasside elust. Aga selle kõrval ka lihtsate inimeste, nende kodu- ja lemmikloomade virelemisest. Taustaks ka mässe, sõja- ja revolutsioonisündmusi, nälga, tulekahjusid ja kuulsaid üleujutusi.

Mõningaid näiteid tuues väärib äramärkimist omaette esseed vääriv käsitlus Moskva ja Peterburi võrdlustest ja vastandamisest, mis on Venemaal läbi aegade muutunud omaette mütoloogiaks, kus rahvauskumused ja kuulujutud ei ole lasknud end absoluutselt häirida loogikast ega tervest mõistusest. Omaette kurjakuulutava osa moodustab revolutsioonilise Peterburi kirjeldus, kus „relvad haaranud rahvas“ ei soovinud neist pikki aastaid loobuda ja kasutas relvi paraku reeglina sihituks paugutamiseks, arveteklaarimiseks ja vägivallatsemiseks. Või revolutsiooni ja kodusõjaaegses „vabaduses“ Peterburi muutmises haisvaks kloaagiks, kus õnnetu linn oli kohatavas antisanitaarses olukorras, sõna otseses mõttes kaetud inim- ja loomasõnnikuga.

Vladimir Lapin on suutnud oma teoses ühendada teadusliku tõepära ja faktoloogia elava väljendusrikka keelekasutuse ja kohati ka huumorimeelega.

Head tõlget ära märkides ei saa arvustaja jätta märkimata, et vene kaardiväerügemendid kõlaksid paremini ikka polkudena.