Hanno Ojalo. Leegion 1942 – 1945 – Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts

Hanno Ojalo. Leegion 1942 – 1945

Enn Nõu: Lühike eraarvustus

Hanno Ojalo. ”Leegion 1943-1945”

Huvitav ja käsiraamatuks sobilik, kui laiendada ja täiendada, aga praegu veel ebaühtlane raamat. Ilma asjata on antud mõningad liiga kategoorilised hinnangud, nagu 1944. aasta mobilisatsiooni ”legend”. Nii lihtsalt seda hinnata ei saa. Eestlaste osakaalu hindamisel tuleb eri perioode erimoodi hinnata, eriti suvelahingutes osalemist. SS aukraadid peaksid järjekindlalt sulgudes olema vastavate tavaliste sõjaväe aukraadidega varustatud. See lihtsustaks tunduvalt jälgimist ja arusaamist. SS aukraadid tekitavad üksinda siiski segadust. Tagantjärele ”oleks” hinnangud ei tõesta ajalooliselt midagi ja võinuks vabalt ära jääda. Targem on anda võimalikult täpsed ajaloolised andmed ja jätta hinnangud iga lugeja enda jaoks. Numbrid oleks vaja täpsemate allikatega tunduvalt rohkem tõestada, eriti kuna on tegemist üldise “allahindlusega”. Iseenesest on arvudega liialdamine tavaline, aga vahel võib olla ka vastupidi sellegipoolest. Eriti kuna valdav enamus allikaid tugineb mälestustele, kus alati esineb tugev subjektiivne element. Oletan, et originaalallikaid on raske kätte saada, aga Saksamaal peaks neid rohkem olema, kui põhjalikumalt veel otsida. Kindlasti ka Venemaal, kuigi seal kindlasti liialdati ka juba sõjaajal. 1944 on liiga lühidalt käsitletud võrreldes ülejäänuga. Minu jaoks on see aga Eesti ajaloo seisukohast kõige tähtsam osa. Ülejäänud on rohkem eesti kättemaksjate ja õnnetute Saksamaale viidud meeste lugu. Lk. 68 on natuke segane numbrite osas, kui üritada selgust saada ja neid kokku arvestada. Vajaks ümber kirjutamist. Lk.52 “vennatapusõda” Narva jõe ääres? Kas 14. laskurkorpus oli tõesti sama, mis Eesti punakorpus? Viimane oli ju 8. laskurkorpus. Minu teada Narva jõel eestlasi polnud rohkem kui kindral Aru suurtükiväelased. Suvel 1944 oli Narva all ikkagi suhteliselt vähe sakslasi, nii et eestlaste osatähtsust ei maksaks niisama allahinnata ja “legendiks” nimetada. Minu jaoks oli neil oluline tähtsus Eestile hingetõmbamiseks ja tänu sellele jõudsin Rootsi põgeneda. Ma mäletan igal juhul selle aasta meeleolusid, sest olin siis 10-aastane. Lk.80 jälle niisugune “oleks”, mis jääb tagantjärele tarkuseks, mis minu jaoks midagi juurde ei paku. Ennem vähendab asjalikkust tegelikkuse kirjeldamisel. Kogu tekst on teatud mõttes osalt pealiskaudselt ülevaatlik, aga samas jälle peaaegu “anekdootlikult” detailne üksikisikute andmetega, mis muidugi on tingitud peamiselt mälestuste kasutamisest. Avinurmes osales ikkagi 20. suurtükirügemendi osad jõuliselt, mispärast tuleks seda ikkagi diviisi alla lugeda ja seega lahingut mitte üle hüpata. Porkunis on mainimata korpusele alla andnud vangide kohapealne tapmine ja samuti siis enne seda Avinurme kiriku altari ees Trankmanni veresaun. Teaduslikus raamatus tuleks vältida “kirjanduslikke” väljendusi ja kasutada neutraalseid vorme. See suurendaks usaldust kogu teose vastu. Lk.110 on emotsionaalsed kommentaarid üleliigsed. Lk. 123 näitena “kamba” peale ei sobi nagu eelpool kirjutasin teaduslikku teksti. Lk.132 “esimene rahupäev”? Rahu või kapitulatsioon kirjutati alla 8 mail, mitte 9. mail. Mõiste jääb seega arusaamatuks asjalikule lugejale. Liiga pikalt on kirjutatud tšehhide veresauna vabandamiseks nende enda saatusest. Ebaproportsionaalselt palju võrreldes teiste teemadega. Lk.147 jälle niisugune tagantjärele tarkuse “oleks”. Raamat on kindlasti kriitikana kirjutatud, aga palju vajab veel põhjalikumat tõestamist.

Raamat on kindlasti üks samm edasi, aga põhjalik Eesti Diviisi või Leegioni käsiraamatulik ajalugu on ilmselt ikka veel kirjutamata, sest see eeldab veel suuremat algsete allikate läbitöötamist, mida vist enam polegi alati füüsiliselt olemas. Minu jaoks huvitav raamat hoolikaks lugemiseks nagu öeldud, mis aga ei tähenda, et ma subjektiivsete hinnangutega alati nõustun. Loodan, et selle põhjal saaks teoks lõpuks täielik diviisi ajalugu, nii ülevaatlikult, kui hoolikalt viidetega kinnitatud ja samas ulatuslike detailsete kirjeldustega. Soovida ikka võib, sest minu jaoks sõdisid diviisi mehed 1944 Eesti iseseisvuse taastamise eest õigel pool vastupidi punakorpusele. Mis aga sündis nende meestega enne ja pärast ei ole eriti minu huviorbiidis.