Küllo Arjakas Mati Õuna raamatust „II maailmasõja faktid ja legendid“ – Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts

Küllo Arjakas Mati Õuna raamatust „II maailmasõja faktid ja legendid“

Küllo Arjakas kirjutab Mati Õuna raamatust  „II  maailmasõja faktid ja legendid“  
(AS Ajakirjade Kirjastus, 2014)

 

2.septembril 2015 tähistati mitmel pool 70 aasta möödumist II maailmasõja lõpust. Sügisel 2015 nägi trükivalgust Mati Õuna ülevaade „II maailmasõja faktid ja legendid“, 270-leheküljeline, kõvakaaneline ja päris arvukate fotodega illustreeritud raamat.

Siin on lühikese sissejuhatuse järel 7 osa, mis kattuvad sõja karmide aastatega: 1939, 1940 jne, kuni aastani 1945.  Raamatu lõpuosas on autori järelmõtted sõjast kui legendide kasvulavast, riikide ja rahvaste inimkaotustest, sõdinud riikidest ja nende juhtidest.

Raamatu 7 peatüki põhiosa moodustab sõjasündmuste faktoloogiline kirjeldus. Peatükkide sees on vahelugemised, enamasti nii 1,5 kuni paari lehekülje piires. Siin on autor juttu teinud tuntud väejuhtidest või olulisest sõjatehnikast. Vahelugemised on Soome marssalist Carl Gustav Emil Mannerheimist, Saksa riigimarssalist Hermann Wilhelm Göringist, Itaalia impeeriumi marssalist Benito Mussolinist, NSV Liidu marssalist  Georgi Žukovist. Neile lisaks on Saksa kindralmajor Helmut Stieff, kes selles reas jääb vähemtuntud meheks, olles üks neist, kes aitas ooberst von Stauffenbergil korraldada juulis 1944 Hitlerile atentaati.

Igati huvitavad vahelugemised on neist – ja sel ajal mõistagi vähetuntud  – sõjameeste elulugudest, kes hiljem said üliriikide, Ameerika Ühendriikide või NSV Liidu tippjuhtideks, st hilisemad presidendid või kompartei juhid.  Enam-vähem samalaadsed vahelugemised on eri riikide tanki- või õhuässadest. Omaette vahelugemiste teemaks on olulise tähendusega sõjatehnika: saksa 88 mm õhutõrjekahur ehk flakk, ülikaugelaskekahur K 12, roomikmootorratas „Kettenkrad“, sööstpommitaja Junkers Ju 87 ehk Stuka ning saksa sõjaväe soomustehnika  – „Tiigrid“, Pantrid ja nende baasil tehtud liikuvsuurtükid. Jutuks on arvukaim ehk nõukogude tank  T 34 ning maailma arvukaim sõjalennuk, nõukogude ründelennuk IL 2, ameeriklaste Willis ehk Jeep, inglaste ülirasked lennukipommid, saksa reaktiivhävituslennukid Me 262 „Schwalbe“ ning maailma esimesed aatompommid.

Õuna raamatu peakirjaks on  „II  maailmasõja faktid ja legendid“. Kui hinnata teost, siis see on pigem tavapärane, esmane faktoloogiline ülevaade tähtsamatest sõjasündmusest. See on üks neist lõputul hulgal ilmuvatest sõjaraamatutest, kus legendidele jääb vähe ruumi. Sõjaga seonduvatest legendidest võiks kokku panna mitmeköitelise teose, kus sõjasündmustest polekski suurt juttu. Ent autor on soovinud, et pealkirjas saaks alla kriipsutatud märksõna legendidest, pidades nii ehk silmas müügiedu.

Autor seostab suuri sõjasündmusi võimalust mööda Eestiga. Loomulikult jäi Eesti suures sõjateatris vaid üheks täpiks, ent sündmused meist mööda ei läinud. Nii on jutuks detsembris 1939 auriku „Kassari“ uputamine nõukogude allveelaeva poolt, eestlastest vabatahtlikud Norras, kus mais 1940 langes esimese Eesti sõjamehena norralaste Alta pataljoni koosseisus vabatahtlik August Soinla jt. Sellised pisi-episoodid mõistagi ei leia kajastamist teiste maade autorite töödes.

Omaette alapeatükk on Juminda miinilahingust  28.- 29. augustil 1941, kus autori kokkuvõtte järgi uppus 64 laeva, neist 24 sõja- ja 40 rahuaegset tsiviillaeva. Õun toob siin võrdluse: nende laevahukkude seas oli ilmselt neli, kus ohvrite arv ületas kuulsa Titanicu ohvrite arvu aprillis 1912, mis kõigub 1502  – 1513 hukkunu piires.  Neli  katastroofi-laeva olid lätlaste „Everita“, varem trikoloori all sõitnud „Vironia“ ja „Naissaar“  ning eriliseks surmatoojaks sai Paldiskist sõitu alustanud „Balhaš“, mis kadus veepinnalt koos 3881 inimesega. See oli sel ajal koguni mereõnnetusel ühe laevaga hukkunute maailmarekord.

Õuna hinnangul hukkus paari ööpäevaga Soome lahel 15 045 inimest, mis ületab ameeriklaste poolt 20. sajandi ohvriterikkaimaks merelahinguks pakutud Leyte lahingu ohvrite arvu merel. Ta küll lisab, et  küsimus võib olla kaotuste arvestamise metoodikas, sest ameeriklased lisavad merel hukkunuile maapealsetes dessantides langenute arvud. Igal juhul oli augusti lõpp 1941 Juminda poolsaare läheduses äärmiselt dramaatiline ka selle sõja dramaatikat arvestades.

Käsitlus algab sõjaeelse Euroopa suurriikide valitsejate ja relvajõudude kirjeldusega. Seegi on tavapärane ülevaade, ent siit leiab ühe legendi. Autor kirjutab ühest versioonist, et duce Mussolini isa oli eestlane, Järvamaalt pärit Aleksander Mussolini, kes laevasepana sõitis Itaaliasse, kus itaallannast naise kosis.

Mida kummalise teooria kohta öelda?  Ütlen kohe, sest autor jätab lahtiseks, et duce arvatav Eesti päritolu jääb järjekordseks linnalegendiks. Mussolini suguvõsa on Itaalias ammugi risti- põiki läbi uuritud. Tema isa nimi oli tõesti Alessandro ja ta töötas mõnda aega sepana, aga too Alessandro sündis 11. novembril 1854 Itaalias. Eestist, veel vähem Järvamaast ei teadnud ta midagi.

Ehk võinuks Õun siinkohal viidata, kust versioon pärineb. Kuna sellest juttu ei ole, võtan julguse autorit täiendada: kuuldused, et Mussolini, aga näiteks ka Ameerika presidendi Trumani isa oli eestlane jne, sellised kuulujutud levisid eeskätt sõja järel, kui Eesti oli langenud taas nõukogude võimu alla. Inimesed kippusid siis uskuma kõike, mis vähegi näis lubavat olukorra muutumist. Mussolinile enam loota ei saanud, ent Truman oli suurriigi president – küllap tuleb Eestile appi, seda enam, et on eesti juurtega mees. Versioon Mussolini isast kui eestlasest on meie trükisõnas avaldatud näiteks kirjandusteadlase Jaan Roosi sõjajärgses päevikus (ilmus 2000).