Mati Õun. Eesti Merejõudude laevu 1918-1940. Sentinel, Tallinn, 2014, 144 lk. – Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts

Mati Õun. Eesti Merejõudude laevu 1918-1940. Sentinel, Tallinn, 2014, 144 lk.

Ei tea küll täpselt tunnistada, mitu raamatut on puudu veel Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi auesimehel Mati Õunal, et ületada maagilise 100. raamatu finišijoon, kuid ilmselt enam mitte palju. Aastatepikkune tarmukas töö ja pühendaumine on andnud ajaloolastele ja ajaloohuvilistele tuumaka varamu, mille abil oma sõjaajaloolisi teadmisi täiendada. Eriti on tänulikud vanameister Õunale just ajaloohuvilised, kes ikka ja jälle on tema ladusat ja omamehelikku stiili ajaloosündmuste, -faktide ja –kirjelduste taustal nautinud.

  1. aastal ilmutas kirjastus Sentinel tema raamatu „Eesti merejõudude laevu 1918-1940“. Raamat haarab ja iseloomustab eri tüüpi aluseid: vahilaevad ja –kaatrid, suurtükipaadid, hävitajad ehk miiniristlejad (nende hulgas torpeedopaadid), miinitraalerid ja veeskajad, suurtükipaadid ja soomuskaatrid, allveelaevad ja muud laevad. Omaette peatükk on pühendatud torpeedokaatritele ja „olematutele ehk blufilaevadele“. Lisaks Eesti Merejõudude alustele antakse raamatus ülevaade ka Vabadussõja ajal siinsetes vetes tegutsenud Suurbritannia ja Balti laevastiku laevadest.

Öeldakse, et inimene pole kunagi rahul või kui ta on rahul, siis tähendab see paigalseisu, kui mitte tagasilangust. Vahest sunnibki just see arusaam meid pidevalt ümbritsevat elu kriitilise pilguga vaatama ja tunnetama püsivat ebatäiust ja puudujääki? Kas mitte aga selline lähenemine ei muuda meid mitte rahulolematuks ja vahel isegi õnnetuks? Vahest tasuks hoopiski sagedamini ajalukku vaadata, et mõista paremini tänast päeva!

Kas teadsite, et 1918. aasta novembrikuus veidi enne Vabadussõja algust sai Eesti esimesed kaks sõjalaeva, kusjuuures sõidukorras oli neist vaid üks – vahilaev „Laene“? Või seda, et Eesti Mereväe võimsaimad hävitajad „Lennuk“ ja „Wambola“ võtsid 1933. aastal ette pika tee üle Atlandi ookeani Lõuna-Ameerikasse, et teenida seal Peruu riiki? Või seda, et algusaegade Eesti Merejõudude miinitraalerite emalaev „Kotka“ oli vanim laev meie sõjalaevastikus, sest oli ehitatud 1838. aastal Londonis ja kandis esialgu hoopiski nime „Nevka“? Või seda, et Esimese maailmasõja ajal ehitati allveelaevu ka kahes Tallinna laevatehases – nii Noblessneris kui ka Kopli poolsaare tipus asunud Vene-Balti laevatehases, kusjuures kaks laeva revolutsioonisegadustes valmis ei saanudki ja täitsid hiljem Tallinna sadamas vedelkütusetankide funktsiooni? Ja milliseks kujunes meie uhkete allveelaevade „Kalevi“ ja „Lembitu“ saatus pärast iseseisva Eesti Vabariigi hukku?

Ja nii võiks küsimusitegajätkata pea iga lõigu kohta raamatus ning täita kõrgetasemelise merendusliku mälumängu. Kuid mitte ainult faktide rohkus, vaid suurepäraselt muhe jutustamislaad on selleks firmamärgiks, mis Mati Õuna raamatutele nende võlu annab. Otsekohese ja ausa kirjutajana on Mati Õunal ka alati meeles tänada sõpru, kes teda raamatu ettevalmistamisel abistasid ning illustratsioonide ja fotodega varustasid ning nende hulgas eriti Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liikmeid Kristjan Lutsu, Taimo Kaske, Roman Matkiewiczit, Reet Naberit ja Peedu Sammalsood.