EASS soovitab!

Hanno Ojalo 

Herbert Lindmäe raamatust “Suvesõda Harjumaal 1941″

Arvustus

Herbert Lindmäe Suvesõja sarja üheksas raamat torkab silma oma paksuse poolest (629 lk). Väga tänuväärne Eesti Suvesõja teema on Lindmäe poolt väga üksikasjalikult lahti kirjutatud ja tänuväärne faktiline materjal teistele uurijatele. Lisaks Suvesõja sündmustele (eelkõige sõjategevus, metsavennad) ja punase terrori sündmuste ning ohvrite üksikasjalikule kirjeldusele antakse ülevaade ka muudest sõjasündmustest Harjumaal, samuti ka harjukate edasistest sõdimistest idapataljonides ja 20. diviisis. Raamat on varustatud korraliku viiteaparaadi, allikate loetelu ja lisadega, samuti isikunimede registriga. Tunnustades Herbert Lindmäe tänuväärset tööd torkas lugedes silma ka mõningaid häirivaid detaile, mida tahaksin siiski mainida.

Raamatu lõpus polemiseerib autor mõnede ajakirjanikega, kes on kas kahtluse alla seadnud eestlaste tegevuse otstarbekuse ja eetilisuse Teise maailmasõja sündmustes, eelkõige siis sõdimises Saksamaa poolel. Paljude  mõistlike argumentide ja teooriate kõrval on autor siiski kohati veidi hoogu läinud ning kaotanud kriitikameele ja uurijale vajaliku objektiivsuse. On tunda, et Lindmäe on kirjutanud vihaga (see tunne pole olnud võõras ka arvustajale endale mõnedes teostes!) ja see on kaasa toonud küsitavaid väiteid. Nii on autor ilma igasuguse kriitikameeleta asunud liialdatult kritiseerima Lääneliitlaste tegevust. Seejuures Inglismaa ja USA vastutust Eesti saatuse pärast, seejuures peaaegu otseselt süüdistades neid NSV Liidu abistamise eest genotsiidis? Näiteks kindlas kõneviisis väidab ta, et inglise ja kanada naislendurid pommitasid 9. märtsil 1944 Tallinna (mis on totter legend) ja kordab jonnakalt iga legendi või sõjapropaganda poolt levitatud juttu, mis näitab Stalini režiimi ja Punaarmeed halvas valguses (näiteks lugu 47 tsiviilelaniku tapmisest Narva-Jõesuus 1944 veebruaris). Selleks puudub arvustaja meelest igasugune vajadus, sest tegelikke sõjakuritegusid oli piisavalt. Samuti kinnitab Lindmäe jonnakalt, nagu toimunuks NSV Liidu õhurünnakud Eesti linnadele eelkõige just seetõttu, et eestlased osutasid Saksa sõjaväe koosseisus visa vastupanu Punaarmeele. Nagu poleks NSV Liidul ühelgi muul põhjusel sellised õhurünnakud otstarbekad tundunud. Teatavasti ründasid NSV Liidu õhujõud samal ajal kolm korda ka Helsingit – ja seda hoopis teistel põhjustel.

Seejärel nimetab autor mingil temale teadaoleval põhjusel sõjakuritegudeks Lääneliitlaste poolt õhurünnakuid Saksamaa linnadele ja aatomipommide heitmist kahele Jaapani linnale. Tuletaks meelde, et õhurünnakud olid vastastikused ja Jaapan pani ise toime tõsiseid sõjakuritegusid ning ründas esimesena USA-d. Sellised näited (ja mainisin vaid üksikuid) ei aita sugugi kaasa Suvesõja sarja raamatute tõsiseltvõetavuse ja objektiivsuse muidu soliidsele tasemele. Ootaksin Herbert Lindmäelt kui juristilt eelkõige just veidi akadeemilisemat käsitlust neist traagilistest sündmustest, sest Stalini režiimi kuriteod ei vaja mingeid täiendavaid legende ja kuulujutte nende paljastamiseks ja meeldetuletamiseks.

Kuid neile puudustele vaatamata on tegemist väärt teosega ja jääb vaid üle oodata autori väsimatu tegevuse jätkamist, näiteks järgmist raamatut „Suvesõda Läänemaal, Saaremaal ja Hiiumaal.“

Peep Pillak

Suurteos Eesti Vabaduse Risti kavalerid

Eesti Sõjamuuseumis esitleti 2. veebruaril, Tartu rahu 96. aastapäeval, biograafilist teatmeteost „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“.[1] Suureformaadilise (35 x 25 cm !!!) ja 910 lehekülje paksuse raamatu koostajaks on Vabadussõja Ajaloo Seltsi esimees ja Viljandi Muuseumi direktor Jaak Pihlak, autoriteks lisaks temale ka Mati Strauss ning Ain Krillo. Raamatu kokkupanek on neil aega võtnud ligikaudu veerand sajandit. Vahepeal, 1997. ja 2004. aastal, avaldati Vabadusristi kavaleride registrid.[2] Samad autorid, lisaks veel René Viljat, on välja andnud ka mahuka kaheköitelise teatmiku Eesti Vabadussõja mälestusmärkidest.[3]

Teatmeteoses „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“ on ära toodud 3126 Vabadusristi kavaleri eluloolised andmed, neist 2168 koos portreefotodega. Teadmata saatusega kavalere on jäänud 92. Kui 1935. aastal ilmunud Vabadusristi kavaleride biograafilises teatmikus[4] oli ära toodud 1343 Vabadusristi saanud Eesti kodaniku elulood[5], siis uues väljaandes on lisandunud ka selle teenetemärgi saanud välisriikide kodanike elulood, võimaluse korral koos fotoga. Ligikaudu kolmandik Vabadusristi saanutest ongi välismaalased, sealhulgas muidugi Põhjamaade, eelkõige Soome vabatahtlikud. Kokku annetati Vabadusristi kuueteistkümne välisriigi kodanikule, lisaks aastal 1919 kangelaslinnale Verdunile (VR I/1), sama aumärk 1922. aastal ka Briti, Prantsuse ja Itaalia tundmatule sõdurile. Vabadusristi annetati aastatel 1919 – 1925 kokku 3225 korral, sealhulgas ka 1924. aasta 1. detsembri mässukatse silmapaistvamatele mahasurujatele. Mõnel juhul on ühele isikule annetatud Vabadusristi erinevaid liike/järke kaks, harvematel juhtudel isegi kolm korda. Vabadusristi saanud Eesti kodanike hulgas oli vaid kaks naist, kes mõlemad said teenetemärgi lahingus osutatud vapruse eest. Ka üks soomlanna sai Vabadusristi lahingus ülesnäidatud vapruse eest. Lisaks neile said sõjaliste teenete eest Vabadusristi veel 10 taanlannat ja 38 soomlannat.

Nii suure hulga aumärkide väljaandmisega tekkis muidugi ka omajagu segadust: on juhtumeid, kus Vabadusristi vastuvõtmisest esialgu keelduti, pärast see siiski vastu võeti; mõnel juhul on aumärgist hiljem loobutud; vahel on aumärgi saanud hoopiski vale, tavaliselt sarnase nimega isik; mõnda kavaleri ei ole suudetud kuidagi üles leida ja aumärgi üleandmine on toimunud alles aastaid hiljem või mõnel juhtumil toimumatagi jäänud; aumärgid on vahetusse läinud; üks mees on mitu korda sama aumärgi saanud; madalam klass on enne üleandmist asendatud kõrgemaga jne. Teada on mitmed juhtumid, kus Vabadusristiga uhkeldanud mehed seda tegelikult saanud ei olnudki. Mõnelegi võib üllatusena tulla, et Vabadusristi I liigi 3. järgu on saanud Johannes Vares, kes luuletajana kasutas Barbaruse nime, ning kellest sai pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal marionettvalitsuse peaminister, kes palus Eesti NSV vastu võtta Nõukogude Liidu koosseisu. Omal ajal Eesti iseseisvuse eest võidelnute hulgas oli veel teisigi, kes hiljem selle kaotamisele kaasa aitasid. Nii müüs Konstantin Nikolai Trankmann (VR II/3) Eesti piirikindlustuste plaanid nõukogude luurele ja tegi hiljem karjääri nii Punaarmees kui ka Eesti NSV juhtorganites. Välismaalastest Vabadusristi kavaleride hulgast võib aga näiteks leida Benito Mussolini (VR III/1) ja marssal Pétaini (VR I/1) elulood, kuid teisigi värvikaid isikuid võib huviline leida veel küllaga.

Teatmik on varustatud Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese tervituse ja koostaja poolt kirjutatud põhjaliku ning hästi illustreeritud eessõnaga. Raamatu lõpus on nii Vabadussõjas kui ka Teises maailmasõjas langenud Vabadusristi kavaleride nimekirjad, samuti inglise ja venekeelsed lühikokkuvõtted.

[1] Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo. Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Koostaja Jaak Pihlak. Viljandi 2016.

[2] Eesti Vabadusristi kavalerid. Register. Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit. Pärnu 1997; Mati Strauss, Jaak Pihlak, Ain Krillo. Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Register. Viljandi Muuseum 2004.

[3] Mati Strauss, Ain Krillo, Jaak Pihlak, René Viljat. Vabadussõja mälestusmärgid. Koostaja Mati Strauss. I kd. Keila 2002, II kd. Keila 2005.

[4] Eesti Vabadusristi kavalerid. Vabadusristi Vendade Ühenduse keskjuhatuse väljaanne. Tallinn 1935. Kordustrükk ilmus Stockholmis kirjastuse Välis-Eesti & EMP väljaandel 1984. aastal, vahetult enne ESTO `84 toimumist. Trükist tutvustas Stockholmis 5. oktoobril 1984 ilmunud „Eesti Päevalehes“ Elmar Kirotar (VR II/3).

[5] Väljaande lõpus olevas nimekirjas on ära toodud 2074 Eesti kodanikust Vabadusristi kavaleri nimed. Kohtuotsuse põhjal oli neljal Vabadusristi kavaleril õigused ära võetud ja nende nimed seetõttu ka nimekirjast välja jäetud. 2016. aasta väljaandest leiab nendegi meeste elulood.

Küllo Arjakas

Mati Õun  „II  maailmasõja faktid ja legendid“  
AS Ajakirjade Kirjastus, 2014.

2.septembril 2015 tähistati mitmel pool 70 aasta möödumist II maailmasõja lõpust. Sügisel 2015 nägi trükivalgust Mati Õuna ülevaade „II maailmasõja faktid ja legendid“, 270-leheküljeline, kõvakaaneline ja päris arvukate fotodega illustreeritud raamat.

Siin on lühikese sissejuhatuse järel 7 osa, mis kattuvad sõja karmide aastatega: 1939, 1940 jne, kuni aastani 1945.  Raamatu lõpuosas on autori järelmõtted sõjast kui legendide kasvulavast, riikide ja rahvaste inimkaotustest, sõdinud riikidest ja nende juhtidest.

Raamatu 7 peatüki põhiosa moodustab sõjasündmuste faktoloogiline kirjeldus. Peatükkide sees on vahelugemised, enamasti nii 1,5 kuni paari lehekülje piires. Siin on autor juttu teinud tuntud väejuhtidest või olulisest sõjatehnikast. Vahelugemised on Soome marssalist Carl Gustav Emil Mannerheimist, Saksa riigimarssalist Hermann Wilhelm Göringist, Itaalia impeeriumi marssalist Benito Mussolinist, NSV Liidu marssalist  Georgi Žukovist. Neile lisaks on Saksa kindralmajor Helmut Stieff, kes selles reas jääb vähemtuntud meheks, olles üks neist, kes aitas ooberst von Stauffenbergil korraldada juulis 1944 Hitlerile atentaati.

Igati huvitavad vahelugemised on neist – ja sel ajal mõistagi vähetuntud  – sõjameeste elulugudest, kes hiljem said üliriikide, Ameerika Ühendriikide või NSV Liidu tippjuhtideks, st hilisemad presidendid või kompartei juhid.  Enam-vähem samalaadsed vahelugemised on eri riikide tanki- või õhuässadest. Omaette vahelugemiste teemaks on olulise tähendusega sõjatehnika: saksa 88 mm õhutõrjekahur ehk flakk, ülikaugelaskekahur K 12, roomikmootorratas „Kettenkrad“, sööstpommitaja Junkers Ju 87 ehk Stuka ning saksa sõjaväe soomustehnika  – „Tiigrid“, Pantrid ja nende baasil tehtud liikuvsuurtükid. Jutuks on arvukaim ehk nõukogude tank  T 34 ning maailma arvukaim sõjalennuk, nõukogude ründelennuk IL 2, ameeriklaste Willis ehk Jeep, inglaste ülirasked lennukipommid, saksa reaktiivhävituslennukid Me 262 „Schwalbe“ ning maailma esimesed aatompommid.

Õuna raamatu peakirjaks on  „II  maailmasõja faktid ja legendid“. Kui hinnata teost, siis see on pigem tavapärane, esmane faktoloogiline ülevaade tähtsamatest sõjasündmusest. See on üks neist lõputul hulgal ilmuvatest sõjaraamatutest, kus legendidele jääb vähe ruumi. Sõjaga seonduvatest legendidest võiks kokku panna mitmeköitelise teose, kus sõjasündmustest polekski suurt juttu. Ent autor on soovinud, et pealkirjas saaks alla kriipsutatud märksõna legendidest, pidades nii ehk silmas müügiedu.

Autor seostab suuri sõjasündmusi võimalust mööda Eestiga. Loomulikult jäi Eesti suures sõjateatris vaid üheks täpiks, ent sündmused meist mööda ei läinud. Nii on jutuks detsembris 1939 auriku „Kassari“ uputamine nõukogude allveelaeva poolt, eestlastest vabatahtlikud Norras, kus mais 1940 langes esimese Eesti sõjamehena norralaste Alta pataljoni koosseisus vabatahtlik August Soinla jt. Sellised pisi-episoodid mõistagi ei leia kajastamist teiste maade autorite töödes.

Omaette alapeatükk on Juminda miinilahingust  28.- 29. augustil 1941, kus autori kokkuvõtte järgi uppus 64 laeva, neist 24 sõja- ja 40 rahuaegset tsiviillaeva. Õun toob siin võrdluse: nende laevahukkude seas oli ilmselt neli, kus ohvrite arv ületas kuulsa Titanicu ohvrite arvu aprillis 1912, mis kõigub 1502  – 1513 hukkunu piires.  Neli  katastroofi-laeva olid lätlaste „Everita“, varem trikoloori all sõitnud „Vironia“ ja „Naissaar“  ning eriliseks surmatoojaks sai Paldiskist sõitu alustanud „Balhaš“, mis kadus veepinnalt koos 3881 inimesega. See oli sel ajal koguni mereõnnetusel ühe laevaga hukkunute maailmarekord.

Õuna hinnangul hukkus paari ööpäevaga Soome lahel 15 045 inimest, mis ületab ameeriklaste poolt 20. sajandi ohvriterikkaimaks merelahinguks pakutud Leyte lahingu ohvrite arvu merel. Ta küll lisab, et  küsimus võib olla kaotuste arvestamise metoodikas, sest ameeriklased lisavad merel hukkunuile maapealsetes dessantides langenute arvud. Igal juhul oli augusti lõpp 1941 Juminda poolsaare läheduses äärmiselt dramaatiline ka selle sõja dramaatikat arvestades.

Käsitlus algab sõjaeelse Euroopa suurriikide valitsejate ja relvajõudude kirjeldusega. Seegi on tavapärane ülevaade, ent siit leiab ühe legendi. Autor kirjutab ühest versioonist, et duce Mussolini isa oli eestlane, Järvamaalt pärit Aleksander Mussolini, kes laevasepana sõitis Itaaliasse, kus itaallannast naise kosis.

Mida kummalise teooria kohta öelda?  Ütlen kohe, sest autor jätab lahtiseks, et duce arvatav Eesti päritolu jääb järjekordseks linnalegendiks. Mussolini suguvõsa on Itaalias ammugi risti- põiki läbi uuritud. Tema isa nimi oli tõesti Alessandro ja ta töötas mõnda aega sepana, aga too Alessandro sündis 11. novembril 1854 Itaalias. Eestist, veel vähem Järvamaast ei teadnud ta midagi.

Ehk võinuks Õun siinkohal viidata, kust versioon pärineb. Kuna sellest juttu ei ole, võtan julguse autorit täiendada: kuuldused, et Mussolini, aga näiteks ka Ameerika presidendi Trumani isa oli eestlane jne, sellised kuulujutud levisid eeskätt sõja järel, kui Eesti oli langenud taas nõukogude võimu alla. Inimesed kippusid siis uskuma kõike, mis vähegi näis lubavat olukorra muutumist. Mussolinile enam loota ei saanud, ent Truman oli suurriigi president – küllap tuleb Eestile appi, seda enam, et on eesti juurtega mees. Versioon Mussolini isast kui eestlasest on meie trükisõnas avaldatud näiteks kirjandusteadlase Jaan Roosi sõjajärgses päevikus (ilmus 2000).

Mati Õun. Eesti Merejõudude laevu 1918-1940. Sentinel, Tallinn, 2014, 144 lk.

Merike Jürjo arvustus. 

Ei tea küll täpselt tunnistada, mitu raamatut on puudu veel Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi auesimehel Mati Õunal, et ületada maagilise 100. raamatu finišijoon, kuid ilmselt enam mitte palju. Aastatepikkune tarmukas töö ja pühendaumine on andnud ajaloolastele ja ajaloohuvilistele tuumaka varamu, mille abil oma sõjaajaloolisi teadmisi täiendada. Eriti on tänulikud vanameister Õunale just ajaloohuvilised, kes ikka ja jälle on tema ladusat ja omamehelikku stiili ajaloosündmuste, -faktide ja –kirjelduste taustal nautinud.

2014.aastal ilmutas kirjastus Sentinel tema raamatu „Eesti merejõudude laevu 1918-1940“. Raamat haarab ja iseloomustab eri tüüpi aluseid: vahilaevad ja –kaatrid, suurtükipaadid, hävitajad ehk miiniristlejad (nende hulgas torpeedopaadid), miinitraalerid ja veeskajad, suurtükipaadid ja soomuskaatrid, allveelaevad ja muud laevad. Omaette peatükk on pühendatud torpeedokaatritele ja „olematutele ehk blufilaevadele“. Lisaks Eesti Merejõudude alustele antakse raamatus ülevaade ka Vabadussõja ajal siinsetes vetes tegutsenud Suurbritannia ja Balti laevastiku laevadest.

Öeldakse, et inimene pole kunagi rahul või kui ta on rahul, siis tähendab see paigalseisu, kui mitte tagasilangust. Vahest sunnibki just see arusaam meid pidevalt ümbritsevat elu kriitilise pilguga vaatama ja tunnetama püsivat ebatäiust ja puudujääki? Kas mitte aga selline lähenemine ei muuda meid mitte rahulolematuks ja vahel isegi õnnetuks? Vahest tasuks hoopiski sagedamini ajalukku vaadata, et mõista paremini tänast päeva!

Kas teadsite, et 1918. aasta novembrikuus veidi enne Vabadussõja algust sai Eesti esimesed kaks sõjalaeva, kusjuuures sõidukorras oli neist vaid üks – vahilaev „Laene“? Või seda, et Eesti Mereväe võimsaimad hävitajad „Lennuk“ ja „Wambola“ võtsid 1933. aastal ette pika tee üle Atlandi ookeani Lõuna-Ameerikasse, et teenida seal Peruu riiki? Või seda, et algusaegade Eesti Merejõudude miinitraalerite emalaev „Kotka“ oli vanim laev meie sõjalaevastikus, sest oli ehitatud 1838. aastal Londonis ja kandis esialgu hoopiski nime „Nevka“? Või seda, et Esimese maailmasõja ajal ehitati allveelaevu ka kahes Tallinna laevatehases – nii Noblessneris kui ka Kopli poolsaare tipus asunud Vene-Balti laevatehases, kusjuures kaks laeva revolutsioonisegadustes valmis ei saanudki ja täitsid hiljem Tallinna sadamas vedelkütusetankide funktsiooni? Ja milliseks kujunes meie uhkete allveelaevade „Kalevi“ ja „Lembitu“ saatus pärast iseseisva Eesti Vabariigi hukku?

Ja nii võiks küsimusitegajätkata pea iga lõigu kohta raamatus ning täita kõrgetasemelise merendusliku mälumängu. Kuid mitte ainult faktide rohkus, vaid suurepäraselt muhe jutustamislaad on selleks firmamärgiks, mis Mati Õuna raamatutele nende võlu annab. Otsekohese ja ausa kirjutajana on Mati Õunal ka alati meeles tänada sõpru, kes teda raamatu ettevalmistamisel abistasid ning illustratsioonide ja fotodega varustasid ning nende hulgas eriti Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liikmeid Kristjan Lutsu, Taimo Kaske, Roman Matkiewiczit, Reet Naberit ja Peedu Sammalsood.

Vladimir Lapin. Peterburi lõhnad ja helid. Nornberg & Co., 2015, 288 lk

Hanno Ojalo arvustus. Täiesti eriline ajalooraamat

Kirjastuselt Nornberg & Co on ilmunud üks täiesti heas mõttes omapärane raamat. Peterburis elav tunnustatud Vene sõjaajaloolane Vladimir Lapin, kes on korduvalt ka Eestit külastanud, otsustas aastaid tagasi vahelduseks tavapärastele ajalookäsitlustele kirjutada midagi erilist oma kodulinnast. Ja välja tuli 2007. aastal raamat pealkirjaga „Peterburi lõhnad ja helid“ (originaalis Peterburg. Zapahi i zvuki). Valdimir Lapin on Peterburi Euroopa Ülikooli professor ja tema sulest on ilmunud mitu monograafiat ning üle saja teadusartikli. Monograafiatest võib ära märkida 2008. aastal ilmunud „Vene armee Kaukaasia sõjas 18.-19. sajandil“ (Армия России в Кавказской войне. XVIII—XIX вв). ja 2009.a ilmunud „Poltaava – Vene au. Venemaa Põhjasõjas 1700-1721“ (Полтава — российская слава: Россия в Северной войне 1700—1721 гг).

Raamatu on tõlkinud Jüri Kotšinev ja toimetanud Merike Jürjo.

Erinevalt tavalistest linna ajalugusid käsitlevatest raamatutest ei ole Lapin liikunud ajaloos tavapäraselt minevikust tuleviku poole, vaid on oma teose jaganud kuude suurde peatükki ja käsitleb oma kodulinna ajalugu ajaloos siia-sinna hüppeid tehes, näidetena inimeste mälestusi ja kirjandusteoseid tsiteerides, lugejat hüpnotiseerivaid vaate- ja kujutluspilte silme ette manades. Võib uskuda, et raamatu kätte võtnud ja sellesse süvenenud lugeja võibki endale kujutleda kirjeldatud helisid (või müra) ja lõhnu (või haise) peaaegu reaalselt. Lihtsustatult võttes käsitlevad eri peatükid vastavalt aastaaegade vahetumise, tööstuse ja sõjaväe mõju, elanikkonna koosseisu, olmemajanduse ja sõja ning blokaadi mõjust linna lõhna- ja helidefoonile.

Igal juhul saame teosest sügava ja laiahaardelise pildi Peterburi rajamisest, arhitektuurist, poliitikast ja olmest, kultuuriloost, linnatranspordist, samuti valitsejate ning valitsevate klasside elust. Aga selle kõrval ka lihtsate inimeste, nende kodu- ja lemmikloomade virelemisest. Taustaks ka mässe, sõja- ja revolutsioonisündmusi, nälga, tulekahjusid ja kuulsaid üleujutusi.

Mõningaid näiteid tuues väärib äramärkimist omaette esseed vääriv käsitlus Moskva ja Peterburi võrdlustest ja vastandamisest, mis on Venemaal läbi aegade muutunud omaette mütoloogiaks, kus rahvauskumused ja kuulujutud ei ole lasknud end absoluutselt häirida loogikast ega tervest mõistusest. Omaette kurjakuulutava osa moodustab revolutsioonilise Peterburi kirjeldus, kus „relvad haaranud rahvas“ ei soovinud neist pikki aastaid loobuda ja kasutas relvi paraku reeglina sihituks paugutamiseks, arveteklaarimiseks ja vägivallatsemiseks. Või revolutsiooni ja kodusõjaaegses „vabaduses“ Peterburi muutmises haisvaks kloaagiks, kus õnnetu linn oli kohatavas antisanitaarses olukorras, sõna otseses mõttes kaetud inim- ja loomasõnnikuga.

Vladimir Lapin on suutnud oma teoses ühendada teadusliku tõepära ja faktoloogia elava väljendusrikka keelekasutuse ja kohati ka huumorimeelega.

Head tõlget ära märkides ei saa arvustaja jätta märkimata, et vene kaardiväerügemendid kõlaksid paremini ikka polkudena.

Jüri Kotšinev. BAGRATION. MEES, KES ARMASTAS SÕDA. Grenader Grupp OÜ, 2015, 118 lk

Vene Impeeriumi sõjaajalugu kätkeb endas suurel hulgal nii etnilistest venelastest kui ka teiste, impeeriumiga liidetud rahvuste esindajate hulgast pärit andekaid väejuhte. Mõned neist arendasid omaaegset sõjanduskunsti ning kirjutasid oma nime maailma sõjaajalukku. Üks sellistest meestest oli grusiin – Bagratiidide dünastiasse kuuluv Gruusia kunagise kuningasoo esindaja.
Selle väejuhi nimi oli Pjotr Bagration. Auastmeks kindral.
Oma kuulsate õpetajate – Aleksandr Suvorovi ja Mihhail Kutuzovi mantlipärijana jäi Bagration maailma sõjaajalukku.
Bagration kujunes võimekaks väejuhiks XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi algusaastatel. See oli aeg, kui Venemaa sõdis katkematult terve rea Euroopa riikidega. Bagration sõdis Kaukaasias, Otšakovi all, Itaalia rohelistel väljadel ning Šveitsi mägedes, Austrias ja Ida-Preisimaal, Balkanitel ja Soomes. 1812. aasta Isamaasõja ajal mängis ta Vene 2. Läänearmee juhatajana väga tähtsat rolli ning sai selle sõja pealahingus Borodino väljadel surmavalt haavata.

Eesti Sõjaajaloo Seltsi juhatuse liige Jüri Kotšinev on kirjutanud hoogsas ja ladusas stiilis hästi loetava raamatu, mis käsitlebki peamiselt tema kauge esivanema Pjotr Bagrationi elu ja tegevust lahinguväljadel Suure Isamaasõja ajal ja eel. Lahinguoperatsioonide kirjeldused on hämmastavalt detailsed ja saame lähemalt tuttavaks ka paljude teiste Vene ja Prantsuse sõjaväelastega. Mitmevärviliste illustratsioonide valikus on suurem hulk Prantsuse marssaleid ja kindraleid, kellega Bagrationil tuli rinnetel rinda pista.

Raamatu lõpetab ülevaade Bagrationi isiklikust elust. Selles tal õnne polnud ja tal polnud ka lapsi.

Lauri Suurmaa

kirjastuse Grenader ajalootoimetaja ja projektijuht

Enn Nõu: Lühike eraarvustus

Hanno Ojalo. ”Leegion 1943-1945”

Huvitav ja käsiraamatuks sobilik, kui laiendada ja täiendada, aga praegu veel ebaühtlane raamat. Ilma asjata on antud mõningad liiga kategoorilised hinnangud, nagu 1944. aasta mobilisatsiooni ”legend”. Nii lihtsalt seda hinnata ei saa. Eestlaste osakaalu hindamisel tuleb eri perioode erimoodi hinnata, eriti suvelahingutes osalemist. SS aukraadid peaksid järjekindlalt sulgudes olema vastavate tavaliste sõjaväe aukraadidega varustatud. See lihtsustaks tunduvalt jälgimist ja arusaamist. SS aukraadid tekitavad üksinda siiski segadust. Tagantjärele ”oleks” hinnangud ei tõesta ajalooliselt midagi ja võinuks vabalt ära jääda. Targem on anda võimalikult täpsed ajaloolised andmed ja jätta hinnangud iga lugeja enda jaoks. Numbrid oleks vaja täpsemate allikatega tunduvalt rohkem tõestada, eriti kuna on tegemist üldise “allahindlusega”. Iseenesest on arvudega liialdamine tavaline, aga vahel võib olla ka vastupidi sellegipoolest. Eriti kuna valdav enamus allikaid tugineb mälestustele, kus alati esineb tugev subjektiivne element. Oletan, et originaalallikaid on raske kätte saada, aga Saksamaal peaks neid rohkem olema, kui põhjalikumalt veel otsida. Kindlasti ka Venemaal, kuigi seal kindlasti liialdati ka juba sõjaajal. 1944 on liiga lühidalt käsitletud võrreldes ülejäänuga. Minu jaoks on see aga Eesti ajaloo seisukohast kõige tähtsam osa. Ülejäänud on rohkem eesti kättemaksjate ja õnnetute Saksamaale viidud meeste lugu. Lk. 68 on natuke segane numbrite osas, kui üritada selgust saada ja neid kokku arvestada. Vajaks ümber kirjutamist. Lk.52 “vennatapusõda” Narva jõe ääres? Kas 14. laskurkorpus oli tõesti sama, mis Eesti punakorpus? Viimane oli ju 8. laskurkorpus. Minu teada Narva jõel eestlasi polnud rohkem kui kindral Aru suurtükiväelased. Suvel 1944 oli Narva all ikkagi suhteliselt vähe sakslasi, nii et eestlaste osatähtsust ei maksaks niisama allahinnata ja “legendiks” nimetada. Minu jaoks oli neil oluline tähtsus Eestile hingetõmbamiseks ja tänu sellele jõudsin Rootsi põgeneda. Ma mäletan igal juhul selle aasta meeleolusid, sest olin siis 10-aastane. Lk.80 jälle niisugune “oleks”, mis jääb tagantjärele tarkuseks, mis minu jaoks midagi juurde ei paku. Ennem vähendab asjalikkust tegelikkuse kirjeldamisel. Kogu tekst on teatud mõttes osalt pealiskaudselt ülevaatlik, aga samas jälle peaaegu “anekdootlikult” detailne üksikisikute andmetega, mis muidugi on tingitud peamiselt mälestuste kasutamisest. Avinurmes osales ikkagi 20. suurtükirügemendi osad jõuliselt, mispärast tuleks seda ikkagi diviisi alla lugeda ja seega lahingut mitte üle hüpata. Porkunis on mainimata korpusele alla andnud vangide kohapealne tapmine ja samuti siis enne seda Avinurme kiriku altari ees Trankmanni veresaun. Teaduslikus raamatus tuleks vältida “kirjanduslikke” väljendusi ja kasutada neutraalseid vorme. See suurendaks usaldust kogu teose vastu. Lk.110 on emotsionaalsed kommentaarid üleliigsed. Lk. 123 näitena “kamba” peale ei sobi nagu eelpool kirjutasin teaduslikku teksti. Lk.132 “esimene rahupäev”? Rahu või kapitulatsioon kirjutati alla 8 mail, mitte 9. mail. Mõiste jääb seega arusaamatuks asjalikule lugejale. Liiga pikalt on kirjutatud tšehhide veresauna vabandamiseks nende enda saatusest. Ebaproportsionaalselt palju võrreldes teiste teemadega. Lk.147 jälle niisugune tagantjärele tarkuse “oleks”. Raamat on kindlasti kriitikana kirjutatud, aga palju vajab veel põhjalikumat tõestamist.

Raamat on kindlasti üks samm edasi, aga põhjalik Eesti Diviisi või Leegioni käsiraamatulik ajalugu on ilmselt ikka veel kirjutamata, sest see eeldab veel suuremat algsete allikate läbitöötamist, mida vist enam polegi alati füüsiliselt olemas. Minu jaoks huvitav raamat hoolikaks lugemiseks nagu öeldud, mis aga ei tähenda, et ma subjektiivsete hinnangutega alati nõustun. Loodan, et selle põhjal saaks teoks lõpuks täielik diviisi ajalugu, nii ülevaatlikult, kui hoolikalt viidetega kinnitatud ja samas ulatuslike detailsete kirjeldustega. Soovida ikka võib, sest minu jaoks sõdisid diviisi mehed 1944 Eesti iseseisvuse taastamise eest õigel pool vastupidi punakorpusele. Mis aga sündis nende meestega enne ja pärast ei ole eriti minu huviorbiidis.

Mati Õun

Sule ja mõõgaga

EASS-i raamatukirjutajaid ja nende raamatuid

Sisukord

Mõned sissejuhatavad mõtted

Kirjamehed ja -naised, kellest tean, et nad kuuluvad või kuulusid EASS-i

Mõned kokkuvõtted

Mõned sissejuhatavad mõtted

2019. aasta 29. aprillil sai Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts 31-aastaseks. Inimesele on see parim iga, kus juba arvad teadvat, mida tahad ja võid loota, et parimad ajad on veel ees. Kuidas läheb inimesi ühendaval Seltsil, eks seda näita aeg, ei muu.

EASS-i 30. aastapäev 2018. aastal möödus minu jaoks märkamatult, kuid praegu, poolteist aastat hiljem tunnen, et peaks seda omalt poolt veidi tähistama. Olin ma ju EASS-i sünni juures ja olen läbi aegade tundnud valdavat osa selle liikmeskonda. Praegu enam mitte, sest nagu mulle möödunud aastal teatati, olla Seltsi liikmete nimekiri salajane, kuna osa Seltsi liikmeist ei taha, et teatakse nende osalusest EASS-is. No palju  õnne, Mati Õun, salaseltsi auesimeheks olemise puhul!

Ei tea, vast on see Seltsi nimekirja salastamine üks osa valgete meeste-naiste uuest ideoloogilisest maailmakorraldusest, millel nimeks Tõejärgne maailm? Aastal 2016 olnud see sõnaühend Oxfordi sõnaraamatute tegijate sõnul kõige popim nende sõnavarast. Intelligentide hulgas muidugi ja neistki ei tea kaugelt mitte kõik selle ajastu saabumisest. Või väidavad, et ei tea ja see kõik olla vandenõuteooria.

Aga eks tõde ja vale ole kõrvuti elanud läbi kogu inimkonna ajaloo;  ainult selle vahega, mida on rohkem liikvel ja mida vähem. Minemata meie armsast Euroopast kaugemale ja ajaloos mitte eriti sügavale, on tänapäeval vast kõigile asjahuvilistele teada,  et keskajal oli tõe uurimine ja leidmine siinkandis üsnagi eluohtlik tegevus — võis  tuleriidale sattuda ja oma elupäevad maapealses põrgutules lõpetada. Ebatõe tunnistamine tõe pähe oli hoopis kindlam värk.

Uusajal ja uusimal ajal läksid asjad veidi paremaks — tõeotsijate tuleriidale viimine tasapisi lõpetati, tõde ise oli aga jätkuvalt see, mida ülemused ütlesid. Mitte see, mida mõned ninatargad välja olid uurinud.

20. ja 21. sajand tõid mõned „augud“ sellesse tõe olemusse. Meil Eestis näiteks aastad 1919–1934 ja 1989–2004 (ning natuke hiljem) — mõlemal juhul ümmarguselt 15 aastat. Ja tollesse viimasesse „auku“ langebki esimene pool siinkäsitletud Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi tegevusest; ma ütleks, et Seltsi tegevuse kõrgperiood. Loodetavasti ei solva ma sellega Seltsi praegusi tipptegijaid.

Kuna Seltsi tänapäevast nimekirja  mul ei ole, pean  toetuma 2008. aastal ilmunud raamatule „Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts. Esimesed 20 aastat“, 2013. aastal ilmunud meie teisele aastapäevakogumikule „Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts 25“, oma märkmeile ja mälule. Inimese mälu ei ole aga teatavasti eriti kindel ajalooallikas, seega ei saa sellena võtta ka järgnevat. Kindlasti on asjaosalistel endil mitmel puhul hoopis teine mälestus toimunust. See on loomulik.

Püüdsin endale teadaolevad kirjutavad või kirjutanud Seltsi liikmed panna tähestikulisse järjekorda koos nende raamatute äramärkimisega. Viimast kergendab minuni jõudnud 2011. aasta nimekiri „EASS liikmete raamatud“, millel ei ole kahjuks märgitud selle koostajat, aga ka mu arvukas isiklik raamatukogu, kus suur osa Seltsi liikmete raamatuist olema on.

Ei arva ma, et siinsest käsikirjast tehtud raamatut keegi ostma hakkab, kuid loodan,et Kirjandusnõukogu, Kirjandusministeeriumi, või mõne muu vandenõuteooria-pärase organi käsul selle raamatu eemaldamise puhul meie raamatukogudest jääb ta´st kellegi kätte mõni alles ja vast  leidub tulevikuski mõni veidrik, kes tunneb huvi meie möödunud aegade raamatuloo vastu. Aga tubli annus Eesti raamatulugu on EASS-i kirjutajate loome kindlasti.

Järgnev EASS-laste valik ja nende raamatute loetelu ei ole bibliograafia selle sõna tavatähenduses. See on vaid koostaja valiknägemus seltskonnast, kellest kõigile ta töötahe enam peale ei hakka. Ehk teisisõnu — sundseis, mis tuleneb mu silmaringi piiratusest, laiskusest ja raha vähesusest, sest tõenäoliselt tuleb raamatuks teha see käsikiri mu enda kõhna rahakoti toel.

Järgnev lugu on suurelt osalt kokku pandud informatsiooniks nooremaile EASS-i liikmeile, kellel ei ole olnud au tunda meie kamraade, kes juba Vanajumala juurde on kolinud.

1. septembril 2019 Mati Õun

Teadmiste päeval 

P.S. Aasta 2020 kevadel jõudis minuni äratundmine, et rahalaeva siinse käsikirja raamatuks tegemiseks ei ole kusagilt tulemas. Seetõttu proovin selle loo panna EASS-i ilmavõrgu ehk interneti kodulehele. Vast on nii paremgi – igaüks saab oma raamatute nimestikku täiendada ja teadmatusest või siinkirjutaja laiskusest välja jäänud Seltsi liikmed ennastki nimekirja panna.

P.S. Kui poliitkorrektsusvalve  (vmv) leiab selles raamatus ebapoliitkorrektseid mõtteavaldusi, siis olgu öeldud, et see raamat ei ole EASS-i väljaanne, vaid autori eratöö. Juhendeid selle kohta, mis on poliitkorrektne ja mis mitte, ei ole aga minuni jõudnud.

Kirjamehed ja –naised, kellest tean, 

et nad kuuluvad või kuulusid EASS-i

Soomlane Markus Anaja on sündinud 1944. aastal ja on meie Seltsi II koosseisu liige. Anaja on lõpetanud Helsingi Ülikooli ja vast käesolevaks ajaks saanud Oulu Ülikooli doktoriks. Anaja on 1997. aasta 6. novembril Helsingis asutatud Sotilasperinteen seura (Sõjaliste Traditsioonide Selts) esimene esimees ja võib-olla on ta seda veel praegugi. Ta oli (või on nüüdki) ka ühingu Soome Silla Sõdurid esimees. Juba 1991. aastast on Anaja osalenud Eesti ja Soome riigikaitsealaste sidemete loomisel, ta on kirjutanud hulga artikleid neil teemadel.

Anaja on välja andnud vähemalt kolm Sotilasperinteen Seura prisket (272–336 lk) kogumikku: „Rumpu ja miekka“ (2007), „Lippa ja kunnia“ (2010) ning „Vala ja velvoite“ (2015).

Markus Anaja on autoriks 2010. ja 2013. aasta EASS-i ning Ajaloomuuseumi konverentside kogumikes, seega küllap oli ta ka nendel konverentsidel esineja.

— — —

Küllo Arjakas´e  sünniaastaks on EASS-i esimeses juubelikogumikus märgitud 1997, aga seal on vast trükiveakurat teda noorendanud. Tegelikuks sünniaastaks on tal 1959 ja siinsete ridade kirjutamise aasta 10. viinakuu päeval saab ta 60-seks.

Arjakas on üks esimesi mehi, kellel uue ajavaimuga raamatud enne Eesti Vabariigi taassündi ilmuma hakkasid. Ta oli üks koostajaid 1989. aastal ilmunud dokumentide kogumikule „Molotovi–Ribbentropi paktist baaside lepinguni“.

1990. aastal oli ta koostajaks raamatuile „Eesti Asutav Kogu 70“ ning „Vabaduse ja demokraatia teel: kaks aastat Eestimaa Rahvarinnet“.

1991. aastal ilmus koguni viis raamatut, kus Arjakas üks autoritest, või koostaja oli:

„Baasidelepingust annektsioonini“,

„Märt Raua teose kangelased — Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts“,

„Eesti Vabariigi pühad ja tähtpäevad“ (koos P. Kippariga),

„The Baltic States“ ja 11. klassi  Eesti ajaloo õpik. 

Meenub, et esialgu telliti selle õpiku käsikiri kolmelt kirjutajalt, kelle hulka kuulus üks tuntud kunstiajaloolane, siinkirjutaja ja veel üks EASS-i liige, kelle hüüdnimi sõprade keskel oli Ätt. Aga see ettevõtmine lõppes sellega, et kunstiajaloolane ja Ätt ei kirjutanud omi osi ettenähtud tähtajaks valmis ning tellimus uuele käsikirjale anti Arjakasele & Co´le, sest uuele ajavaimule vastavat õpikut oli vaja.

Aga tagasi kamraad Arjakase muude raamatute juurde.  1992 ilmus tal „Eesti ajalugu ärkamisajast kuni tänapäevani“ ja „Estonia: once again a Country on the Map of the World“.

Ja 1993. aastal koos muusikaajaloolase Ela Eelheina ja Hilja Jõgi´ga kah midagi taolist: „Estonia 1993: a reference book“.

1994 aga koos Ela Eelheina ja Marje Jõestega midagi samalaadset saksa keeles: „Estland: frei & unabhänging“. Küllap sellist Eestit tutvustavaid asjadel oli riiklik tellimus ja rahastus.

1998 ilmutas Arjakas koos Vilja Savisaarega uut ärkamisaega käsitleva pildiraamatu „Rahvarinne“, äsjamöödunud 20. sajandi lõpuaastal 2000 aga koostas ta probleemkogumiku „Justiitskuritegu: baltisakslastele vara tagasi, ehk Molotovi–Ribbentropi pakt nr 2: 1939–1941, 1999–2000“.

Uut aastatuhandet alustas Arjakas 2001. aastal raamatuga „Eesti tee 1900–1991“; aastal 2002 aga oli ta koostaja ja üks autoreid artiklite  kogumikule „Konstantin Pätsi tegevusest“.

Aastal 2004 pani ta kokku järjekordse Eestit tutvustava kogumiku „Reflections on the late 1980s and early 1990“, mis ilmus Amsterdamis, New Yorgis ja Rodopis — Bulgaaria ja Kreeka piiril. Samal aastal oli ta koos Hando Runneliga koostajaks kogumikule „Vaba maa / Konstantin Konik“.

Aasta hiljem oli ta üks autoreid „Eesti Kodu-uurimise Seltsi ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi aastaraamatus 2005“.

2008. aastal suure trummilöömisega tähistatud  Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks pani Arjakas kokku suureformaadilise ja mahuka (342 lk) kogumiku „Eesti Vabariik 90. Sündmused ja arengud“. Raamat on vast sisukaim ja asjatundlikem selleteemalistest, ta ei ole pelgalt kiidulaul meie  riigile ja selle tarkadele valitsejaile, selles tõstetakse esile ka möödalaskmisi ja kaheldavusi.

Tolle aastapäevaraamatu kõrvalt pani Arjakas samal aastal kokku raamatu „Rahvarinne 1988: (kakskümmend aastat hiljem)“  ja  teise raamatu vanal teemal „Konstantin Konik: unustatud suurmees“.

Tundub, et aastal 2009 meelitas Riigikontroll Arjakase endale pakse raamatuid tegema.  Koos Toomas Mattsoniga pani ta kokku 839-leheküljelise ülevaate „Riigikontroll 1918–2008: sissevaateid ajalukku, dokumente, artikleid“, üksipäini aga teise, peaaegu sama paksu (807 lk) raamatu: „Faatum: Eesti tee hävingule 1939–1940: riigikontrolõr Karl Soonpää päevik Eesti Vabariigi saatuseaastatest 1939–1940“.

Aastal 2010 oli Arjakas üheks autoriks mahukas koguteoses „Jaan Poska oma ja meie ajas“ ning aastal 2013 ilmus ta´lt soolona „Eesti lipp“. Järgnenud ajast on ta´lt minuni jõudnud koos Mart Juurega kokku pandud „Saku Õlletehas 195“, mis ilmus 2015. Nii sisult, kui kujunduselt (Einike Soosaar) on see tõeline pärl raamatute hulgas. Nagu seal kirjeldatud tehaski, olen seal kordades käinud.

Lisaks Saku-teemalisele suurteosele oli Arjakas 2015. aastal tegev Eesti Eruohvitseride Kogu kogumiku „Vene vägede lahkumine Eestist. Nii nad läksid!“ kokkupanemisel. 2018 aga ilmus tal raamat „Eesti politsei 100 aastat“.

Lisaks raamatuile ja oma põhitööle — Arjakas on Tallinna Linnaarhiivi juhataja — on Arjakas tänapäeval üks EASS-i põhitugesid, suur osa Seltsi üritusi toimub tema arhiivi ruumes. 

— — —

Lenduri, tehnikateaduri ja õhusõjaajaloolase Hendrik Arro´ga ei saa me vist eriti kiiremini hakkama, kui ülitööka Arjakasega, sest eks Arro olnud jälle keerulise elukäiguga mees. 1925. aasta 25. juulil sündinuna astus ta 1943. aasta kevadel 17-aastaselt Saksa lennuväes eestlastest komplekteeritud väeossa, 127. luurelennugruppi, mis tegutses Soome lahe kohal. Väeosas õpetati ta relvuriks, seejärel Liepajas aga lenduriks. 1944. aasta juunist võitles ta 11. öiste pommitajate grupis Narva ja Tartu rindeil.

Sama aasta septembris lahkus ta koos oma lennugrupiga Punaarmee kätte langevast Eestist ja õppis Taanis langevarjurite koolis ning Saksamaal Schongau õhutõrjekoolis. Lühidalt öeldes — Arro sai praktikas selgeks kogu tolleaegse lennuväetehnika. Aga lennukit talle enam ei antud, kuna Saksamaal ei jagunud lennukibensiini ja eestlastest lendurid kippusid sõja lõpul Rootsi lendama. Arro saadeti Sileesias tegutsenud 20. eesti diviisi, tegi läbi kurikuulsa Tšehhi põrgu, kuid põgenes 1945. aasta suvel Eestisse. Varjates oma sõjaseiklusi, lõpetas Arro 1946. aastal tolleaegse Tallinna II keskkooli (praegu jälle Reaalkool) ja astus Tallinna Polütehnilisse Instituuti, mis praegu naljakavõitu TalTech´i (või midagi taolist) nime kannab.

Kuid  1950. aasta sügisel jõudis töökas ja valvas NKVD Arro äratundmiseni ja see läkitati kullakaevuriks Kirde-Siberisse Kolõmale. Sealt vabanes ta peale Stalini surma 1955. aastal ja kaks aastat hiljem oli tal TPI (nagu mõnede meeste tänapäevast rahamasinat Tal Techi tollal lühidalt nimetati) lõpetatud. 

Järgnes aastakümnete pikkune töö selle tollal veel hea mainega kõrgkooli soojustehnika kateedris, mille ajal Arro oli üheks autoriks 1977. aastal ilmunud „Soojustehnika käsiraamatule“. 15 aastat hiljem, Tallinna Tehnikaülikooli Soojustehnika Instituudi aegadel, ilmus Arrolt kaks pika nimega raamatut:

„Põlevkivielektrijaamade gaasipuhastuse tehnoloogia ja seadmete väljatöötamine CO₂ kõrvaldamiseks heitgaasidest põlevkivituha või sellest saadavate reagentide baasil“ ja „Roomavuse tingimustes töötava metalli tööressursi määramine“.

Õnneks sai kamraad Arro oma 1995. aastal ilmunud raamatus „Eesti lendurid lahingute tules. Lühike ülevaade lendurite sõjateest II maailmasõja päevil“ sellisest tehnikateadlaste keelekasutusest lahti. Järgnevalt ilmus tal selle  raamatu täiendatud kordustükk ja 1999. aastal ilmus raamat ka soome keeles „Viron lentäjät taistelujen tulessa“.

2001. aastal ilmus Arrolt ta Kolõma-seiklusi käsitlev raamat „Retk maakera servale ehk kroonu küüdiga läbi „punaste maa““, 2010 aga täiendus ta õhusõjaloole „Pommid öisest taevast“.

Vahepeal, 2006. aastal, oli Arro üks autoreid kogumikus „Tallinna vabadusvõitlejad“ ja aastal 2010 üks autoreid kogumikule „Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ajalugu 1992–2008“.

Mul on tunne, et siinsete ridade kirjutamise ajaks on lendur ja kirjamees Hendrik Arro jäädavalt taevasse kutsutud, aga ma ei leia sellist märget oma EASS-i juubeliraamatus, kuhu ma sellised kurvad sündmused ülesse tavatsen märkida. Ma ei arva, et taevas on halvem, kui maa peal, aga sellisel puhul on siinilmas jälle üks tark mees vähem. 

— — —

1944. aasta Narva rinde löömamees Rudolf-Alfred Bruus ei olnud suur kirjutaja, aga natuke ikka. Tema varasem lapsepõli oli juba seikluslik, ta sündis 1. veebruaril 1916 Aasovi mere põhjakaldal Berdjanskis ja 1921. aastal põgenes ta pere sealt üle Ukraina, Rumeenia ja Bulgaaria Konstantinoopolisse (praegu Istambul) ning sealt üle Kesk-Euroopa Eestisse.

1938. aastal lõpetas Bruus Sõjakooli, Eesti okupeerimisel 1940. aastal sattus Punaarmeesse, kust suvel 1941 läks Pihkvamaal üle Wehrmachti poolele. 1942 astus Bruus Eesti leegioni ja jõudis sealt 1944. aastal 20. eesti diviisi. 1944. aasta Narva lahingute ajal oli ta 46. rügemendis  kompanii- ja seejärel pataljoniülem. Just Hauptsturmführer  Bruus oma meestega lõi 24. veebruaril punaväelased Narva jõe taha Riigiküla sillapealt. Ehk nagu tollal öeldi — Vabariigi aastapäevaks pätid Vabariigist välja!

1944. aasta märtsis sai Bruus raskelt haavata ja viidi Saksamaale ravile. Sealses haiglas sattus ta ameeriklaste kätte ja need, tuntud demokraadid, andsid „Estlandi fašisti“ punavenelastele üle. Need määrasid talle meeleparanduseks 10 aastat vangilaagrit ja 5 aastat asumist.

Bruus vabanes tegelikult 1958. aastal (oli nn Hruštšovi sula aeg) ja õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis masinaehitustehnoloogiat. Mina sain temaga kokku 1986. aastal Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis (praegu Tehnikakõrgkool), kus me mõlemad olime õppejõududeks — tema masinaehituse ja mina ajaloo alal. Tollal koolmeistriks olemise ajal ilmutas Bruus 1977 õpperaamatu „Mullatöömasinad“. 

Taastatud Eesti Vabariigis astus Bruus 1994. aastal ohvitserina meie kaitseväkke, olles tollal 78-aastane! Bruus luges  Riigikaitse Akadeemia Paldiski õppekeskuses tulevastele jalaväeohvitseridele sõjaajalugu, olles meie relvajõudude vanim tegevteenistuse ohvitser. Ühtlasi pani Bruus kirja oma mälestused Eesti Vabariigi Sõjakoolist 1934–38, mis ilmusid 1996. aastal Riigikaitse Akadeemia poolt välja antud kogumikus „Mälestusi Eesti Vabariigi Sõjakoolist“.

Samal aastal läks kolonelleitnaniks tõusnud ja 80-aastaseks saanud Bruus erru. Kümme aastat hiljem kutsuti ta siitilmast sõjameeste taevasse. 

— — —

Taaralane ja EASS-i asutajaliige Kaupo Deemant oli Võrumaa mees. Ta sündis 12. veebruaril 1936, lõpetas 1962 Tartu Ülikooli ajaloolase-arheoloogina ja sai töökoha Tallinna Linnamuuseumis. Sinna ta ametisse jäigi, käies suviti arheoloogilisi kaevamisi juhatamas. 

Deemant oli üks neid ajaloolasi, kes kaugel vene ajal kogus materjale Eesti Wabariigi elust ja olust, selle okupeerimisest II Maailmasõjas, meie riigitegelaste ja ohvitseride represseerimisest, metsavendlusest jms. Tema tuttavate hulka kuulusid Siberist eluga pääsenud kolonel Georg Leets ja Venemaalt Eestisse tagasi jõudnud Maria Laidoner, küllap teisigi.

Nõukogude Liidu kokkukukkumisele eelnenud avalikustamisaeg ja uue vabariigi algusaastad  andsid võimaluse nende materjalide ilmutamiseks ja seda Deemant tegigi nii ajakirjanduses, kui mitmesugustes kogumikes. EASS-i algaegadel oli Deemant kutsutud üheks autoriks esimese Eesti Wabariigi relvajõude käsitlevale kogumikule, kuhu ta kirjutas Lennuväge ja Õhukaitset käsitleva osa. Sellele lisaks sai siinsete ridade kirjutajal valmis ka Merejõudude osa, kuid ülejäänud (jala-, ratsa-, suurtüki-, soomus- ja insenerivägi) jäid kirjutamata, kuigi autorid olid kätte saanud honorarid, millega EASS-i toetas tollane Töökollektiivide Liit Ülo Nugise heatahtlikkuse tõttu. Ilmselt läkski see projekt põhja, kuna autorid said rahad enne tööd esitamata avansina kätte, aga eks see olnud sundkäik, kuna vene rubla devalveerus tollal kiiresti. 

Alates 1992. aastast sai Deemantist alaline kaastööline tollal ilmuma hakanud „Tallinna Linnamuuseumi aastaraamatuile“, ta oli üks autoreid „Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ringi biograafilisele teatmikule“ ning kogumike „Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased“ I–III köitele (1998–2003), 1999. aastal ilmunud koguteosele „Kindral Johan Laidoner — 115 aastat sünnist“ ja 2004. aastal ilmunud samalaadsele koguteosele „Unustamatu. Kindral Aleksander Tõnisson“ ning 2008. aastal ilmunud kogumikule „Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts. Esimesed 20 aastat“.

Kaupo Deemant kutsuti taaralaste manalasse 2009. aastal. 

— — —

— — —

Pikaajaline meremuuseumlane Tiit Einberg on sündinud 3. septembril 1966. Ta on olnud üks autoreid „Eesti Meremuuseumi toimetistes“ ja „Eesti Laevanduse aastaraamatuis“. 2006. aastal andis ta välja meie hulgast lahkunud Ragnar Koka materjalidest kokku pandud raamatu „Eesti Merejõudude allveelaevad ja allveelaevnikud“; 2007. aastal aga kakskeelse raamatu „Kõpu tuletorni lugu — A history of the Kõpu lighthouse“ — minu mäletamist mööda valiti Einberg Eesti Tuletorniseltsi esimeheks.

Aastal 2008 oli Einberg üks autoreid EASS-i 20 aasta juubelikogumikule ja aastal 2009 üks autoreid kogumikule „Viimsi vald 90“. 

— — —

EASS-i ainuke sõjakirjasaatja  Karl Gailit oli sündinud 3. oktoobril 1922 Võrumaal, II maailmasõja ajal õppis ta Tartu Ülikoolis, kust 1943 läks Berliini, rindereporterite kursustele. 1944. aasta veebruaris sai ta lähetuse Narva rindele, kus samas kuus 3. eesti brigaadist formeeriti 20. eesti diviis. Mingil ajal sai Gailitist selle diviisi nädalalehe „Varemeist Tõuseb Kättemaks“ pea- ja tegevtoimetaja.

Kui 20. eesti diviis sama aasta septembris Eestist lahkus, sõitis Gailit Saaremaale, kust 6. oktoobril laeval lahkus. Oma toimetuse seadis ta sisse vast Glogaus, Poolas.

Euroopa sõja lõpul sattus Gailit Tšehhi põrgusse, ehk nooremale seltskonnale äraseletatult vanglaist vabanenud tšehhi kriminaalkurjategijate ja muu põhjakihi kätte, kes endi lõbuks saksa mundris mehi tapsid. Õnneks võeti ta sellelt mõrtsukate seltskonnalt üle vene ohvitseri poolt,  sest nõukogudemaal oli ju tööjõudu vaja. Kaua Gailit „suurel kodumaal“ kinni istus, seda ei tahtnud ta meenutada. Igatahes tuli ta sealtki eluga välja ja jõudis ära näha uue Eesti Vabariigi tuleku. Nüüd avaldasid ajalehed „Rahva Hääl“, „Eesti Sõnumid“, „Videvik“, „Eesti Aeg“ ja „Võru Teataja“ aastail 1992–94 ühtekokku 47 Gailiti artiklit eesti meeste võitlustest II maailmasõjas. Ja 1995. aastal anti nende materjalide põhjal välja raamat „Eesti sõdur sõjatules. Rindereporteri sulega“.

Rindereporter Karl Gailit lahkus meie keskelt 23. juulil 1998. 

— — —

Heino Gustavson oli meie Seltsis esimene tõeliselt laiahaardeline kirjamees ja vast on ta oma uurimusteemade mitmekesiduselt silmapaistvaim mees seniajani. Gustavson oli sündinud 23. jaanuaril 1923 merendustegelase, mereväeohvitseri ja kirjamehe August Gustavsoni pojana ning vähemalt too viimane omadus jäi talle isa poolt külge.

1941. aasta suvesõja ajal oli Gustavson 18-aastane, ta töötas sanitarina Tallinna Keskhaiglas, sakslaste saabumise järel aga Tallinna ja Narva politseis.

Veebruaris 1942 asus Gustavson Tartu Ülikoolis õppima arstiteadust, kuid võeti sealt juba märtsis 1943 Saksa sõjaväkke. Õppis alul ohvitseride koolis Bad–Tölzis, kust saadeti meditsiiniüliõpilaste kompaniisse Giesseni Ülikoolis. 1944. aasta suve lõpul komandeeriti ta sealt Tallinna, kuhu jõudis päev enne Punaarmee kohalejõudmist — 21. septembril. Gustavson ei hakanud end arvele võtma siit minemaputkavasse Saksa sõjaväkke, vaid sõitis Otto Tiefi valitsuse  kaitsemeeskonnas Läänemaale, et sealt Rootsi sõita. Kuid sealt oodatud mootorpaadid jäid teatavasti tulemata. Ka Gustavsoni üritus Soome põgeneda ebaõnnetus, ta varjas end mitmel pool maal, kuni 8. veebruaril 1945 üritas veelkord meritsi Eestist põgeneda. Kuid seekordne üleveolubadus osutus provokatsiooniks ja Gustavsonil seisis peagi ees reis vangitapiga läbi suure nõukogudemaa selle idapoolseimasse serva. Magadani oblastisse vastu Ohhoota merd. Meditsiini õppinud mehena tuli tal seal mõnikord abi osutada vangivalvurite ja NKVD ohvitseride naistele soovimatuist lastest lahtisaamiseks. Kõmu sellest jõudis aga lõpuks kõrgemate ülemuste kõrvu, kellel enam sellist probleemi ei olnud: „fašist“ näpib siinseid vene naisi!

Oli 1953. aasta detsember ja ajad NSV  Liidus segased ning ärevad. Stalin oli surnud ja kõikvõimas Beriagi juba Moskvas kinni võetud, kui mitte mahagi lastud. Ja kes võis teada, kes on NKVD liinis järgmine põrgussekolija?

Seetõttu otsustati patustanud „fašisti“ suhtes ebalevalt — saata ta Nõukogude Liidu kõige kaugemasse  paika, mis Magadanist vaadates oli Eesti NSV!

Tundub, et siia sõitis Gustavson ilma konvoisõduriteta ja ta ei rutanud end kohalikus NKVD peakorteris, Tallinnas Pagari tänaval registreerima. Ta üritas Tartu Ülikoolis jätkata oma poolelijäänud meditsiiniõpinguid, kuid sinna esialgu „rahvavaenlast“ ei võetud. Alles 1968. aastal õnnestus ta astuda sealsesse ajaloo-keeleteaduskonda ja juba järgmisel aastal ilmus ta´lt esimene uurimusraamat „Meditsiinist vanas Tallinnas kuni 1816. a.“. Järgnes „Tallinna  vanadest apteekidest kuni 1917. a.“ (1972) ja siis juba ridamisi järgmisi raamatuid meditsiiniajaloost, Eesti toiduainetetööstuse ja joogitööstuse arenguloost, kergete elukommetega naisterahvastest („Kõige vanem elukutse“, 1991), koduloost ja sõjaajaloost. Viimaseid on tal kuus: „Aegna“ (1976 ja 1998, vene keeles 1978), „Iru“ (1982), „Merekindlused Eestis 1913–1940“ (1993); „Tallinna vanemad merekindlused (17.–19. sajand)“, „Lühiandmeid Eesti sõjaväe tervishoiuorganisatsioonist 1918 kuni 1940“ ja „Mõnda Naissaarest“ (kõik 1994). Minuni jõudnud viimane Gustavsoni raamat „100 aastat „Liviko“ sünnist“ kannab aastanumbrit 1998, üldse kogunes talle raamatuid 40 nimetuse ümber.

Erakordselt laia silmaringiga teadussuurmeister Heino Gustavson lahkus meie keskelt 27. veebruaril 2005. 

— — —

1943. aastal sündinud Sulev Hallik oli ajakirjanik ja „Sõdurilehe“ toimetaja. Ta saigi selle tagamõttega Seltsi kutsutud, et ta meist kirjutaks. Mäletan, et Seltsi koosolekutel ta istus, aga ega ta vist ei kirjutanud meist midagi; ju siis ei kuulnud ega näinud ta midagi huvitavat ja seltskond oli igavavõitu. Loen sissejuhatuses nimetatud EASS-i liikmete raamatute loetelust, et Sulev on koos Anne-Malle Hallikuga (kas abikaasa, ema, õde või tütar?) kokku pannud väikese raamatu (21 lk) „Kirjad ja postkaardid Juri Lotmanile ja Zara Mintsile“. Ning tõlkinud mitmeid raamatuid vene keelest.

Näen EASS-i 2013. aasta juubelikogumikust, et kamraad Hallik on siitilmast lahkunud 2004. aastal. 

— — —

EASS-i  esimese koosseisu liikme Robert Helde kohta on mul vähe andmeid. Ta sündis 13. detsembril 1923 Saaremaal ja astus 15. mail 1943 Eesti Leegioni. Õppis Bad–Tölzi sõjakoolis ja teenis 1944. aasta kevadel 20. füsiljeepataljonis (endine „Narwa“ pataljon) rühma- ning kompaniiülemana.

Märtsist 1945 kuni 10. aprillini 1955 üritati ta ümberkasvatamist Komimaal, aga vist see ei õnnestunud.

Helde on üks autoreid 1992. aastal ilmunud kogumikule „Tallinna veevarustuse ja kanalisatsiooni minevik ja tänapäev“. Ikkagi kirjamees!

Siitsilmast lahkus Robert Helde 2009. aastal. 

— — —

Ja nüüd kolm Helmet. 2008. aastal välja antud Seltsi 20-aasta juubeliraamatus olen ma EASS-i liikmena märkinud ka Mart Helme, kes tegelikult seda ei ole. Mäletan, et Mardiga oli ta Seltsi astumisest juttu, aga Seltsi aktivistide tagamõtteks võis olla, et Mardil üks kena mõisasüda kordategemisel, seal hea koosolekuid, ehk kui otse öelda, siis labrakaid pidada. Aga poliitikuvaistuga Mart nägi meid ilmselt läbi — söömises-joomises oleme me kindlasti mehe eest väljas, aga maksmises vist mitte eriti. Ja nii ta EASS-i ei astunudki.

Küll aga on meie Seltsi liige raudtee- ja sõjaajaloolane Mehis Helme, kes eelnimetatud Mardiga ega järgnevalt jutuks tuleva Reinuga ei ole sugulane. Mehis Helme sündis 6. veebruaril 1955 Tallinnas, ta on väljaõppinud vedurijuht ja lennukimehaanik, kes lendas ülehelikiiruselisel strateegilisel pommilennukil Tu–22M2.

1977. aastal punalennuväest vabanenult sai Helme tuntuks Eesti kitsarööpmeliste raudteede ja vedurite parima teadjamehena. 1987. aastast valiti Helme  Eesti Muuseumraudtee Ühingu presidendiks, 1955. aastal tuli ta Muinsuskaitse Seltsi tööle tehnikamälestiste inspektorina.

1991. aasta paiku sai Helmel valmis käsikiri Imperaator Peeter Suure Merekindluse raudteest, mis 1992. aastal ilmus soome keeles pealkirjaga „Pietari Suuren Merilinnoituksen rautatie“ ja 1994. aastal Suurbritannias pealkirjaga „Fortress Railways on the Baltic shores“. Eestis ilmus ta´lt esimene raamat aasta hiljem „Raudteemuuseum Lavassaare“ ja siis juba 1996. aastal „Eesti kitsarööpmelised raudteed 1896–1996“.

Uuel aastatuhandel on Helmelt ilmunud vähemalt 5 mahukat raamatut:

„Eesti raudteejaamad“ (2003);

„Narrow–gauge Supply Railways in Estonia 1895–1975“ (2010);

„Õhusõda Eestis 1941–1945“ (2014);

„Militaarraudteed Eestis“ (2016)

ja „Eesti raudteede 100 aastat“ (2018).

Viimane oli ilmselt riiklik tellimus Eesti Vabariigi sama numbriga aastapäevaks.

Nagu mitmed teisedki mehed-naised meie Seltsis, on ka Mehis Helme praegugi heas loomingus.

— — —

EASS-i asutajaliige Rein Helme oli eelnimetatud Mardi noorem vend, ta sündis 21. veebruaril 1954 Pärnus. Juba Tartus ajalugu õppides ilmus tal 1974. aastal esimene raamat „Hiina klassikaline sõjakunst“ ülikooli väljaandel. Helme lõpetas TÜ 1977 ja kaitses 1987 samas kandidaadiväitekirja „1812. aasta isamaasõja Balti sõjatander“, mis 1990. aastal ilmus raamatuna „1812. aasta Eestis ja Lätis“. Aasta varem oli  Helme valitud Ajaloo Instituudi direktoriks, sest meil Eesti NSV-s hakkas lõhnama päris ajaloo järele.

1995 valiti Helme Riigikaitse Akadeemia professoriks ja aastail 1990–92 oli ta EASS-i esimees. Lisaks meie Riigikaitse Akadeemiale (praegu vast Sisekaitse Akadeemia) on Helme pidanud loenguid Eesti Humanitaarinstituudis, Tartu ja Toronto ülikoolides ning Rootsi Kõrgemas Sõjakoolis, samuti meie Kaitsejõudude Peastaabi ohvitseride ja piirivalveohvitseride kursustel. 1992–95 oli Helme Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, 1997–99 kaitseväe juhataja nõunik ja seejärel Kaitseministeeriumi riigikaitse hariduse ja teabe büroo spetsialist.

See lai tegevusväli ei lasknud tal keskenduda oma raamatute väljaandmisele, kuid 1999 ilmus tal kodumaal väikesemahuline „Minu Napoleonica. Napoleoni võimuletuleku 200. aastapäevaks“ ja Stockholmis 375-leheküljeline „Finska kriget 1808–1809 och krigskonstens utvecling“.

2000. aastal oli Helme üks autoreid kogumikule „Umsiedlung. Baltisakslaste organiseeritud lahkumine Eestist“.

2003. aastal ilmus Helme poolt põhjalikult toimetatuna „2se Eesti jalaväe polgu Sõjategevuse päevaraamat. Alatud: 21/XI 1918. Lõpetatud: 31/XII 1919“. Samal aastal ilmus ka „Riigikaitse: õpik gümnaasiumidele ja kutseõppeasutustele“, kus ta oli üks autoreid.

Kuid sama, 2003. aasta viimasel päeval lahkus ta siitilmast, olles eelnevalt kukkunud Saue mõisas Kaitseministeeriumi jõulupeol, kus sai raske peatrauma. Mäletan, et oma siitilmast lahkumise kohta ütles ta kord, et tema igatahes eelistab taevale põrgut. „Põrgus on soojem ja seal on parem seltskond“, arvas ta. Ma küll kaldun arvama, et sinna ta ei sattunud, elukombed ei andnud välja. 

Aga ülal taevas  istudes, jalgu kõlgutades ja alla vaadates nägi ta ära vähemalt veerand tosina temaga seotud raamatu ilmumise. Need on „Kindralfeldmarssal Barclay de Tolly“ (2006); samal aastal ilmunud uus „Riigikaitse õpik gümnaasiumidele ja kutseõppeasutustele“, kus tema kirjutatud on Eesti sõjaajaloo osa; aga ka 2014. aastal ilmunud „Soome vallutamine 1808–1809“.

Kõigile, kes Rein Helmet tundsid, meenub ta parima kamraadina igas seltskonnas ja erakordselt intelligentse mehena, kellesarnast teist praegu meelde ei tulegi. 

— — —

— — —

Ajaloodoktor Ivo Juurvee on noor mees, sündinud 5. veebruaril 1979; siinsete ridade kirjutamise ajal on ta EASS-i juhatuse liige.

Soliidseid raamatuid on tal kaks: 2013. aastal ilmunud „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Riigisaladuste kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940“ ja vabariigi 100. aastapäeva puhul trükimusta näinud „100 aastat luuret ja vastuluuret Eestis“.

Küllap on Ivol hulk uurimise ja kirjutamise aastakümneid veel ees.

— — —

Tulevane sõjaväeluuraja Ülo Jõgi sündis Tallinnas 12. märtsil 1921. 1941. aasta 5.–8. märtsil läks Jõgi koos kolme kaaslasega suuskadel üle külmunud Soome lahe, sest nõukogude võimust oli tal villand. 

Jõgi ja ta kaaslased võeti luurekooli, mis asus Staffani saarel Helsingist lääne pool. Sama aasta juuli alul määrati Jõgi „Erna“ luuregruppi ja 22. juuli öösel hüppas ta langevarjuga alla Kautla lähedal, kus meritsi tulnud grupi liikmed ja metsavennad juba ees olid.

Järgnevalt osales Jõgi Kautla lahingus, 11. augustil Loksa hõivamises ja luurekäikudes Juminda ning Pärispea neemedele. 29. augustil osales Jõgi Salmistust lähtunud paadiluureretkes Prangli saarele, kus kohtuti aurik „Eestirannalt“ pääsenud mobiliseeritutega. Või  teisisõnu — oma sõjamehekohustusest Punaarmee vastu kuritahtlikult kõrvalehoidjatega, nagu mulle hiljaaegu ühe suure kirjastuse toimetaja väitis. Jõgi oli selles asjas tollal teisel seisukohal, nagu mina praegugi.

Aga see selleks. 1943. aastal värvati Jõgi uude Soome luuregruppi „Haukka“, mis hakkas tegutsema Eestis. Kui Soome 1944. aasta septembris poolt vahetas, „unustati“ „Haukka“ mehed Eestisse. Jõgi arreteeriti 10. detsembril, talle määrati 25 + 5 aastat sunnitööd ja seejärel eluaegne asumine meie tolleaegse „suure kodumaa“ idarajoonides. Jõgi jõudis Eestisse alles 1971. aastal, veetes „suurel kogumaal“ 27 aastat!

Taastunud Eesti Vabariigis kirjutas Jõgi oma sõjaseiklustest ja -seltsimeestest kõigepealt raamatu „Kas  nad olid bandiid?“, mis ilmus Stockholmis 1995. Raamatu pealkiri lähtus süüdistusest, mis Jõele ja ta kaaslastele NSV Liidus esitati, kuid minu arvates on selline küsimus pealkirjas põhjendamatu. Sest need eesti inimesed, kellele punavene ajupesu ei toiminud, ei ole Ülo Jõge ja ta kaaslasi kunagi bandiitideks pidanud, meie keskel senini elavaile antifašistidele  aga ei tee niikuinii midagi selgeks.

Juba 1996. aastal järgnes Jõgilt teine raamat „„Erna“ legendid ja tegelikkus“, 2010. aastal aga koos Aili Jõgiga kirjutatud „Viie võimu all“.

Kellele bandiit ja kellele julge sõjamees. Ülo Jõgi lahkus meist veebruaris 2015 93-aastasena. 

— — —

EASS-i mitmekordme esimees Merike Jürjo on meil üks suuremaid kirjutajaid. Oma raamaturiiuleist leian ma tema kirjutatud ja koostatud raamatuid 14, aga minu käest on neid läbi käinud rohkemgi.

Neist esimene raamat, mis Merikesele tuntuse tõi, oli Eesti reservohvitsere käsitlev „Olla väärikas juht, kui isamaa vajab“, mis ilmus 2007. aastal. 2008. aastal järgnes sellele romaan „Mälestusteta maja“; samal aastal oli Merike peatoimetajaks mahukale kogumikule „Eesti eest! Pilguheit Kaitseliidu lähiminevikku 1988–2008“.

2009. aastal ilmunud „Eestlane — sõdur“ sattus aga isevärki kriitika alla. Keegi meie sõjaajaloolastele tundmatu kritiseerija leidis oma ajaleheartiklis, et raamat on eesti esimesele ärkamisajale iseloomuliku ülesehitusega, ega käsitle probleeme, mida lugejad selliselt raamatult tegelikult ootavad — palju meie mehi sõjaväes  suguhaigustesse jäi jms. No tere hommikust!

Tegelikult on see raamat sümpaatne, kuna seal ei tõrvata meie mehi, kes näiteks okupatsiooniväes teenisid. Sellega oli aga ametis meie tolleaegne ajakirjandus — kui lollid kõik olnud, kes end Nõukogude armeesse lasksid võtta! Just nagu olnuks meie poistel võimalus ka Bundeswehris  või U. S. Army´s teenida.

Mul vilksatas endal mõte, et peaks tollele ogarale kriitikule ajakirjanduses vastama, kuid  kohe meenus, et  aastast 2004, kui Eesti Euroliiduga ühines, ei võeta meie ajakirjanduses mu eneseinitsiatiivseid lugusid vastu  ja tegin sellise ettepaneku Einar Laignale. See aga arvas, et parem, kui sellele rumalusele tähelepanu ei pööra, läheb kõigil rutemini meelest. Uurisin huvi pärast, kes too kirjutaja on, selgus, et Saksamaalt tulnud Tartu professor, milliseid saksa doktoreiks nimetatakse. Kui mõni ei tea, milline teadlane on saksa doktor, siis see on selline mees või naine, kes Saksamaal võtab ette kaks raamatut, nende põhjal kolmanda kirjutab ja selle eest doktoriks saab.

Aga tühja sest. 2010. aastal ilmus Merikesel teine romaan „Pikad varjud teel“; vanamoodne kriminaalromaan, nagu ta ise ütleb.

Aastal 2011 aga ilmus Merikeselt hoopis kolmandat sorti raamat, mis ei ole  sõjaajalugu ega ilukirjandus — „Tallinn tuledes. Linnavalgustuse ajalugu“.

Seejärel läks ta tagasi vanadele tuttavatele sõjaajalooradadele, ilmutades 2012. aastal koos Hanno Ojalo ja siinkirjutajaga tehtud meresõja- ja poliitikaraamatu „„Lennuki“ ja „Wambola“ lugu. Aeg, sündmused, inimesed 1915–1954“.

Ja alates 2013. aastast on Merike kokku pannud viis EASS-i konverentsiraamatut: 

„Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts 25“ (2013),

„Võidujooks rahule — aasta 1945“ (2015),

„Saksa okupatsioon  Eestis 1941–1944“ (2016),

„Balti meri sõjatules 1939–1945“ (2017)

ning „Kaitsevägi ja Kaitseliit 100“ (2018).

Nende kõrvalt on siiski ta´lt ilmunud ka mõned kõvade kaantega raamatud — 2017. aastal koos Aart Nõmmi ja  Hanno Ojaloga  tehtud „Koolipoisid Vabadussõjas“ ja 2018. aastal soolona tehtud „Vaba tahe. Omakaitse ja Kaitseliit 1917–1940“.

Lühidalt öeldes, Merike Jürjo on jätkuvalt oma töövõime tipul, ehk akmees, nagu Vana-Kreeka filosoofid ütlesid.

Olgu veel öeldud, et Jürjol on kirjastus Norberg & Co, kus näen olevat ilmunud ta romaani „Pikad varjud teel“, aga ka tarkade meeste kirjutatud väärtkirjandust. 

— — —

13. juunil Tartus sündinud Jevgeni Kaljundi oli II maailmasõja lõpuaegadel parimas poisieas. Pärast 1944. aasta märtsipommitamist läks ta koos vanematega Saksamaale ja jõudis sealt 1945. aasta novembris jälle tagasi. Kaljundi õppis kõrgkoolides elektrisidet ja kunsti ning töötas 1963. aastast Tallinna restaureerimisasutustes ajaloolasena. Ta uuris Ivangorodi, Narva, Paide, Porkuni, Rakvere, Vasknarva ja Viiburi linnuseid ning avaldas nende kohta hulgaliselt  artikleid kogumikes ja perioodikas. Eraldi raamatuina on ilmunud ta´lt „Tallinna Issanda Muutmise kiriku ikonostaas“ (1994) ja „660 aastat Tallinna veevärki“ (1997, ka inglise keeles).

Olles ise kõva jooksumees, rahvajooksude korraldaja ja Eesti Jooksuklubide Liidu president, on Kaljundi kirjutanud spordistki, neid kirjutisi on avaldanud „Spordileht“ ja ajakiri „Kehakultuur“.

Kindlusteuurija ja spordimees Jevgeni Kaljundi lahkus meie seast 18. augustil 2011 80-aastasena. 

— — —

EASS-i nii I kui II koosseisu liige Toivo Kamenik on sündinud 21. septembril 1959. Ta lõpetas 1983 Tartu Ülikooli ajaloolasena ja töötas seejärel Oskar Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi direktorina Palamusel.

Aastast 1993 kutsuti ta tööle Kaitsepolitseisse, kus ta koostas kümmekond Kapo aastaraamatut. Need ilmusid eesti ja inglise keeles.

Tundub, et Kameniku 50-aastaseks saamisel saadeti ta pensionile, jättes ametisse vana kooli kaadreid, kelle hulgast mõni aeg-ajalt idapiiri taha põgeneb, kui vahelejäämisohtu haistab.

Kamenik sõitis oma kodukohta Alatskivi kanti, käies talvepealinnas Tallinnas vaid harva.

— — —

„Niebelungen“-diviisi mees Ants (ka Hans) Kargaja  sündis 19. juunil 1920 Tallinnas. 1943. aasta 5. mail võeti ta Saksa sõjaväkke, kus teenis tõlgina politseipataljonides ja nende staabis. Novembris 1944 saadeti ta Bad–Tölzi sõjakooli, kus oli märtsini 1945. Siis formeeriti selle kooli õppejõududest ja viimastest kursuslastest viimane Relva–SS diviis „Niebelungen“; kaasa võeti ka kooli relvavaru. 28. SS–grenaderidiviis „Niebelungen“ saadeti lahinguisse Saksamaa–Itaalia piiril, kuid on selge, et mõtet sellel võitlusel enam ei olnud. 8. mail 1945 alistuti ameeriklastele, kes Kargaja, kui „nõukogude kodaniku“ Punaarmeele ilmselt välja andsid. Edasi läks juba prii sõit „suurele kodumaale“, kust ta 1955. aastal oma väikesele kodumaale tagasi sai.

Kargaja elas Tallinnas, kus tasapisi ja salamahti hakkas vast kirjutama ka omi lugusid.  Raamatuiks sai ta need tehtud uue Eesti Vabariigi ajal, mil 1998. aastal ilmus Torontos ta „Vangina imedemaal: meenutusi vangiajast“. Ja 2004. aastal ilmus Tallinnas „Lühilood: mõnusad lood õlle- ja kohvilauas rääkimiseks“, 2010. aastal aga 182 leheküljelt 200-ni kasvanud „Vangina imedemaal“ kordutrükk.

Võib arvata, et siinsete ridade kirjutamise ajaks on sõja- ja jutumees Kargaja siitilmast lahkunud. 

— — —

Mereajaloolane Tõnu Kask sündis 15. oktoobril 1943. TÜ-s õppis  ta 1962–67 ja asus teadurina tööle Meremuuseumi, jäädeski sinna. Kask on kirjutanud artikleid Eesti kaubalaevastiku kaotustest II maailmasõjas ja selle taastamisest pärast sõda ajakirjale „Horisont“ ning „Eesti Laevanduse aastaraamatuile“ 2001, 2002 ja 2007. Ta on üks autoreid 2003. aastal ilmunud kogumikule „Vaateid vanemasse mereajalukku“, kus ta käsitleb Eestist pärit meresõitjate ümbermaailmaretki 19. sajandil. 

— — —

Tulevane  piirivalveohvitser, muuseumimees ja sõjaajaloolane Meelis Kivi sündis  4. oktoobril 1956 Tartus. Kõrghariduse sai ta Põllumajanduse Akadeemia agronoomiateaduskonnas. Uue vabariigi tulekul tegi ta 1994 läbi ohvitseride kursused ja jäi ohvitserina teenima Eesti lõunapiirile.

Aastast 2000 organiseeris Kivi Valga piirivalvelinnakus muuseumi, mis kajastab meie lõunapiiri piirivalve ja Valgas asunud Eesti sõjaväeosade ajalugu. Loodud muuseumi on Kivi tagasihoidlikult nimetanud Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooniks „Lõuna-Eesti ühistöö“.

Uuel aastatuhandel hakkas Kivi ka kirjutama Eesti militaartegelaste teemal. See tõi ta üheks autoriks kogumikule „Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased“ III ja IV (2003 ja 2005). Koos Valga Muuseumi juhataja Esta Metsaga pani ta kokku Valga Muuseumi aastaraamatu 2004/2005 „Valga ja militaaria“, olles ka üks autoreist. Ja Kivi on üks koostajaid 2007. aastal ilmunud kogumikule „Eesti piirivalve 1922–2007“.

Kivi on Valgas organiseerinud sõjaajaloo konverentse, mis on kokku toonud esinejaid ja kuulajaid üle terve Eesti, ning ka piiri tagant. Igal suvel organiseerib Kivi Valga lähistel sõjamänge Front-Line meestele (praegu ehk ka naistele) nii meilt, kui välismailt. Need, nn militaarfestivalid, on sageli II maailmasõja teemadel, aga on vast muidki. 

— — —

Ragnar Kokk (ehk Kokapoiss, nagu ta ise ennast tituleeris) sündis  8. juulil Tallinnas mereväeohvitseri Richard-Johannes Koka perekonnas. 30. detsembrist 1939 sai isa- Kokast allveelaeva „Lembit“ komandör, mis tähendas muidugi ka vene kroonu kulul ekskursiooni „suure kodumaaga“ tutvumiseks 1944–56.

Poeg Ragnar õppis 1952–57 Põllumajanduse Akadeemias insener-maakorraldajaks ja töötas sellel erialal kuni pensionile jäämiseni 1997. aastal. Seal juhatas ta 1964. aastast Projekteerimisinstituudis „Eesti Põllumajandusprojekt“ mullastiku uurimise osakonda, kirjutades (osalt koos kolleegidega) ligi poolsada teaduslikku artiklit oma erialal.

Uue vabariigi tulekul keskendus Koka uurimis- ja kirjatöö Eesti allveelaevadele ja nende meeskondadele, samuti  isa õpingu- ja teenistuskaaslastest mereväeohvitseride saatustele. Neist asjust avaldas ta artikleid „Eesti Meremuuseumi toimetistes“ nr 2 „Allveelaev ajaloomälestisena“ (2001) ning kogumike „Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased“ III ja IV osa (2003 ning 2005).

Koka kirjatööde kokkuvõtteks sai raamat „Eesti Merejõudude allveelaevad ja allveelaevnikud“, mis ilmus 2006. aastal. Kuid autor ise seda kahjuks ei näinud, ta suri 28. mail 2005.

 

— — —

Meresõjaajaloolane Vladimir Kopelman sündis 5. novembril 1934 Leningradis (praegu jälle Peterburi). 1957. aastast teenis ta ohvitserina Balti laevastikus, kus oli kahe tolleaegseile oludele vastava muuseumi loojate hulgas. Neist muuseumidest esimene avati 1965. aastal Liepajas — Liepaja garnisoni Lahingukuulsuse muuseum (Muzei Bojevoi Slavõ Liepaiskovo garnizona) sealses Ohvitseride majas — ja teine 1981 Leningradis — selle linna ajaloomuuseumi filiaal „Hanko memoriaal“ (Gangutski memorial) Panteleimoni kirikus.

Tulnud Tallinna, töötas Kopelman meie Meremuuseumis, olles siingi tegev selle kahe filiaali — jäämurdja „Suur Tõll“ ja allveelaeva „Lembit“ korraldamisel.

Liepajas teenides pani Kopelman koos E. Dneproviga 1966. aastal kokku sealse Lahingukuulsuse muuseumi pika nimega juhi „Po stendam Muzeja „Bojevoi slavõ“ Liepaiskovo garnizona“  (Mööda Liepaja garnisoni „Lahingukuulsuse muuseumi“ stende); Tallinnas aga oli üks autoreid 2005. aastal ilmunud kogumikule „„Suur Tõll“ ja teised Eesti jäämurdjad“. Ta on avaldanud oma artikleid „Eesti Meremuuseumi toimetistes“ ja ajakirjanduses. 

— — —

Siinsete ridade kirjutamise aegne EASS-i esimees Jüri Kotšinev sündis 24. aprillil 1960 — nõukogude porilombis, nagu ta ise oma elulooraamatu „Võõrsil“ esimeses lauses kirjutab. 

Kõrghariduse sai Kotšinev aastail 1978–83 Tallinna Pedagoogilisest Instituudist (praegu Tallinna Ülikooli koosseisus) vene keele ja kirjanduse alal.

Kotšinevi esimene kirjutustegevus oli luuletamine. Seda tegi ta 1979. aastast ja ta luuletusi olla avaldatud perioodikas. Võin arvata, et näiteks luuletust „Ma nägin unes Wabariiki“ kaugel nõukogude ajal ei avaldatud. Muide, Kotšinev luuletab nii eesti, kui vene keeles. Kõva mees!

Oma kakskeelse luuletuskogu „Kaduvik/Bõloje“ sai ta välja lastud lõpuks aastal 2007. Aasta varem oli ta´lt ilmunud mahukas raamat (391 lk) „Kahepäise kotka tiiva all. Venemaa hiilgus ja hukk 862–1917“, mis tegi Kotšinevi tuntuks paljudele neile, kes teda otseselt ei tundnud.

Seejärel ilmusid kaks raamatut Kotšinevi poolt tehtavate väikeste plastiksoldatite  piltidega: „Kahe keisri kaardivägi. Borodino“ (2007) ja  „Rooma. Kreeka. Makedoonia: Antiikaja Euroopa sõjamehed“ (2008). Samal aastal oli Kotšinev üks autoreid kogumikule „Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts. Esimesed 20 aastat“.

Ja seepeale sattus Kotšinev oma põhilisele uurimis- ja kirjutusjärjele — Venemaa ajalooliste väejuhtide elulugudele ja suurtele sõjasündmustele. Aastal 2010 ilmus „Suvorov. Vene Hannibali elu ja võitlused“, aastal 2015 „Bagration. Mees, kes armastas sõda“. 2016. aastast on aga minuni jõudnud kolm Kotšinevi raamatut: „Orduriik ja Novgorod“, „1380. Suur-Leedu või Moskva?“ ja „Kutuzov. Pater patriae“, 2018.aastal ilmusid „Aleksander Nevski. Jutustus kaugest ajastust“, „1812. Napoleoni sõjakäik Venemaale osavõtjate mälestustes“, „Eesti militaaraadel“ ja „Põhjasõda“, 2019.aastal „Liivi sõjast segaduste ajani“ ja „Mongolite muistsed sõdalased.“.

Ning nende eel ilmus 2015. aastal üks priske (288 lk) tõlkeraamat  Vladimir  Lapini „Peterburi lõhnad ja helid“. Sisuliselt on see pikaaegse Venemaa pealinna kultuuri ja kultuurituse lugu läbi omapärase vaatenurga.

Aga tont võtaks! Unustasin märkida, et siinse lühiloo alul nimetatud Kotšinevi elulooraamat „Võõrsil“ on samuti ilmunud 2015.  aastal. Ja oma harvadel raamatupoe külastustel näen ma seal Jüri Kotšinevi järjest uusi raamatuid. Ma ei osta neid, kuna eestimaisel tavapensionäril ei ole raamatute ostmiseks raha; käin raamatupoes vaid vaatamas, mida targad mehed ja naised kirjutavad. Küllap saaksin mõndagi neist uutest raamatutest autori käest ka raha maksmata, kuid olen end sisuliselt pannud kontaktitusse koduaresti. 

— — —

Raul Kuutma  peaks praegu olema EASS-i vanim liige. Ta on sündinud 3. augustil 1924 Virumaal, Palmse vallas ja sai seega siinsete ridade kirjutamise ajast 3 nädalat varem 95-aastaseks.

II maailmasõjas oli Kuutma soomepoiss ja uues Eesti Vabariigis oli ta 1992–1996 Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse tegevesimees, 1997–2000 esimees ja sealt edasi auesimees.

Kuutma oli peatoimetajaks 1997. aastal ilmunud koguteosele „Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood“, millest ilmus 3 trükki.

Aastal 2004 oli ta koostajaks ja üheks autoriks raamatu „Kolmas tee. Eesti auks, tuleviku pandiks“, mis samal aastal ilmus ka soome keeles nimega „Suomen-poikien tie:  virolaissotilaiden kohtaloita“. Ja aastal 2009 ilmus tal „Wabariigist vabariigini: Raul Kuutma mälestused“. 

— — —

Kes teab tänapäeval veel Evald Laasi´t? Mees on üle veerandsajandi surnud ja ka suur osa teda tundnud meestest on siitilmast lahkunud. Ometi oli just Laasi lintšimisüritus see, mis sai EASS-i asutamise tõukejõuks. Olen sellest kirjutanud 2008. aastal ilmunud Seltsi juubeliraamatus ja seda on korratud 2013. aasta juubeliraamatus, seetõttu ei hakka seda lugu siin üle kirjutama. Tuletan vaid meelde, et Laasi oli 25. oktoobril 1931 sündinud  mees ja ta isa oli Evald-Heinrich Laasi, Eesti lennuväe vastuoluliste tegemistega ohvitser, kes 1940. aastal astus uute võimude teenistusse, kuid väidetavalt tegi seda Inglise luure huvides.

Laasi-juunior õppis 1950–55 TÜ-s ajalugu ja töötas mitmeis ametis, uurides Eesti põllumajanduse kollektiviseerimise lugu. Ta avaldas sellel teemal ajastu vaimsusele vastavaid artikleid ja 1978 ilmus ta´lt „Eesti NSV püllumajanduse kollektiviseerimine: dokumentide ja materjalide kogmik“. Aga õiget kolhoosi- ja kommunismiusku Laasil ei olnud ning nii kui selleks NSV Liidus avalikustamisloosungi all võimalus avanes, hakkas ta ümber lükkama punalegende II maailmasõjast. Laasi oli ka üks meie esimesi ajaloolasi, kes suhtus  kriitiliselt meie esimese vabariigi poliitikute kahepaiksesse mängu II maailmasõja alul.  Neil teemadel ilmutas Laasi hulgaliselt artikleid ajalehtdes ja ajakirjanduses, tõustes 1980. aastate lõpuks vast tunnustatuimaks Eesti ajaloolaseks üldse.

1992. aastal oli Laasi üks autoreid Silvia Õispuu koostatud raamatule „Eesti ajalugu ärkamisajast kuni tänapäevani“ ja samal aastal ilmus ta´lt dokumentide kogumik „Vastupanuliikumine Eestis 1944–1949“. Aasta hiljem ilmus see ka soome keeles nimetusega „Viron vastarinta 1944–1949: asiakirjakokoelma“.

29. jaanuaril 1993 kutsuti Laasi siitilmast ära. Sest eks Vanajumal ole oma seltskonda järjest uusi tarku mehi vaja. 

— — —

18. septembril 1939 sündinud Margus Laidre´t teame me tänapäeval, kui Eesti Vabariigi suursaadikut Rootsis ja Saksamaal, aga ka kui järjest paksemate ajalooraamatute autorit. Ta esimene raamat, 1990. aastal ilmunud  „Schwedische Garnisonen in Est- und Livland 1654–1699“ (Rootsi garnisonid Eesti- ja Liivimaal) veel väga paks ei olnud, „ainult“ 212 lk. 1995. aastal ilmunud maakeelne „Lõpu võidukas algus. Karl XII Eesti- ja Liivimaal 1700–1701“ oli juba 298-leheküljeline, 1999. aastal ilmunud „Üks hä tru ja öige sulane. Elust Rootsi sõjaväes Eesti- ja Liivimaal 1654–1700“ juba 570 lk, 2008 ilmunud „Dorpat 1558–1708. Linn väe ja vaenu vahel“ 704 lk ja 2015 ilmunud „Domus Belli. Põhjamaade Saja-aastane sõda Liivimaal 1554–1661“ koguni 909 lehekülge. Just siinse käsikirja kirjutamise ajal ilmus Laidrelt raamat „Aja lugu ja inimese aeg. Räägitud ja rääkimata lood“.

Pole Laidrega ammu kokku saanud ja ma ei tea, kas Rootsi Kuningliku Sõjateaduste Akadeemia liige oma kunagist osalust EASS-is meenutada tahab, või mitte. 

— — —

Kolonelleitnant Einar Laigna on sündinud 8. juulil 1937. Erakordselt laia haardega Laignat tuntakse ka kui seppa, kes sepistab rüütlimõõku, aga ka kui katoliiklasest vaimuinimest, kes on kodus keskaja problemaatikas ja tänapäevamaailma salajastes suundumustes. Minu hinnalgul on Laigna tänapäevase Eesti silmapaistvaim filosoof üldse ja on kahju, et ta kirjutisi harva on ilmunud. Aga vast ei näe meie süvariik  nende ilmumist heameelega?

Raamatuid on Laignal kaks: 2007. aastal ilmunud luulekogumik „Imede aed“ ja 2017. aastal jumalavalgust näinud „In Manibus partabunt. Kätel kantud. Einar Laigna  lugu“. Tegu on elulooga, mis ei ole tal omakäeliselt kirja pandud, vaid Indrek Operi intervjuude põhjal Sigrid Abilise poolt ülesse kirjutatud, aga on sellel olulist tähtsust? Ja ega „Kätel kantud“ olegi pelgalt elulooraamat, see on Laigna elufilosoofia raamat, mille kohta tiitellehe pöördel on vabandus: „Raamatus avaldatu väljendab autori seisukohti, mis ei pruugi ühtida kirjastaja tõekspidamistega“.

Olgu öeldud, et Laigna on vast ainuke EASS-i liige, kellest on tehtud kaks dokumentaalfilmi ja üks kahest EASS-i liikmest, kes on mitme kaasaegse organisatsiooni auesimees. Tema puhul on need organisatsioonid Eesti Eruohvitseride Kogu ja Wiking–Narva klubi. 

Sellega seoses meenub, et Laigna on üks autoreist Eruohvitseride Kogu koguteoses „Meenutusi Eesti kaitsejõudude taasloomisest“, mis ilmus 2009. 

— — —

Mereväekapten Roland Leit  oli meie Seltsis kõrgeima auastmega mereväeohvitser. Leit sündis 13. novembril 1928 ja kõrghariduse sai ta aastail 1960–1964 Leningradi Kõrgemas Mereinseneride koolis. Nii enne, kui ka peale seda suurkooli töötas Leit Põhja-Jäämerel kaptenina jäämurdjatel ja Arktika varustuslaevadel. 1973. aastal tuli Leit kapteniks Eesti Merelaevandusse ja uues vabariigis kutsuti ta 26. jaanuarist 1994 taasloodud Eesti Mereväe juhatajaks. Oli selles ametis 10. juulini 1998, mil 69-aastaselt arvati erru.

Leit on üks 1996. aastal ilmunud „Mereleksikoni“ autoreid, üks „Eesti Entsüklopeedia“ autoreid, üks „Eesti ohvitseride ja sõjandustegelaste“ III raamatu autoreid ja üks Eesti Mereakadeemia juubelikogumiku „Mereteedelt“ (1999) autoreid. 1990. aastail valgustas Leit endale teadaolevaid mereajalooasju ka ajakirjanduses.

Laevakapten, mereväejuht ja kirjamees Roland Leit lahkus meie keskelt jaanuaris 2017. 

— — —

Erik Linnasmägi, nii Seltsi I kui II koosseisu liige, on tagasihoidlik kirjutaja, küll aga teiste kirjutatule entusiastlik kaasaelaja. Minu andmeil on ta üks autoreid kogumiku Kahe maailmasõja väejuhid“ 1. ja 3. osale (2000 ja 2001).

— — —

20. eesti diviisi mees Ago Loorpärg sündis 6. novembril 1920 Petrogradis (praegu jälle Peterburi), kust ta perekond vast opteerus Eestisse. II maailmasõhja alul oli Loorpärg Eesti sõjaväe reservlipnik; ta astus Eesti leegioni ja lõpetas 1. juulil 1943 sealse ohvitseride kursuse, saades Untersturmführeri (leitnandi) auastme. Teenis Eesti brigaadis rühmaülemana ja 1944. aastal Narva rindel 20. eesti diviisi 45. rügemendi 14. kompanii ülemana. Tõusis Obersturmführeriks, ehk Wehrmachti-päraselt ülemleitnandiks.

Lõpetas sõja Saksamaal, langes Punaarmee kätte ja veetis järgnevalt kuni 1955. aastani aega Komimaal.

Seejärel elas Tallinnas. Aastal 2005 sai välja antud mälestusteraamatu „Eesti Leegionist Venemaa vangilaagritesse: meenutusi aastatest 1942–1955“. Aasta hiljem tuli sellest kordustrükk. 

— — —

Kristjan Luts, 1985. aasta 14. veebruaril sündinud mees, on kraad kangem kirjutaja. Tema nime olen ma näinud kolmel raamatul, lisaks ka Laidoneri Muuseumi aastaraamatuis, kuhu ta on teinud ka ingliskeelseid tõlkeid. 2007. aastal ilmunud „Eesti ja külm sõda“ on Lutsul tehtud soolona, 2010. aastal ilmunud „Nõukogude armee ja eesti mees“ aga koos Enno Tammeriga.

Samal 2010. aastal ilmus Lutsul grupi kamraadide materjalide ja nende tarkade juttude põhjal kokku pandud „Eesti sõjaajaloo teejuht“ — üks tõeliselt tore ja mahukas (624 lk) raamat, mida kahjuks üks toimetajaist on ebapädevusest (või kadedusest?) solkinud.

Lugupeetud autor Luts näitas  mulle enne raamatuks saamist selle käsikirja Juminda miinilahingu  osa, mis põhines minu uurimistulemustel ja oli minu arvates okay. Raamatuks saanuna aga äratas lugu kergelt imestust — minu poolt rehkendatud hulga laevahukkude inimkaotuste kogusumma 13 500–14 000 asemele oli tekkinud 6000 ja ka uppunud laevade osas oli tekkinud täielik segapudru — hukkunud sõjalaevu olevat 1 ristleja, 1 abiristleja ja  2 hävitajat; tegelikult ei uppunud ühtegi ristlejat ega abiristlejat (viimaseid Balti laevastikul ei olnudki), hävitajaid aga läks põhja 5. Ja kaubalaevu osalenud selle raamatuloo koheselt Juminda miinilahingus 61, tegelikult vaid 22. Aga sellist desinformatsiooni on sealsesse pooleleheküljelisse loosse mahutatud muudki.

Võin arvata, et autor Luts pandi ultimaatumi ette — see raamat ilmub sellisena (sest Tõejärgne maailm on saabumas ja õigust ei ole enam soovitav kirjutada), või ei ilmu ta üldse. 

— — —

Linna- ja sõjaajaloolane Leho Lõhmus sündis 17. juulil 1953 Tallinna linnaosaks „degradeeritud“ Nõmmel. Kõrghariduse sai Lõhmus Tallinna Polütehnilises Instituudis (ehk siis praeguses TalTech´is), kuid uue vabariigi tulekul tundis Lõhmus endas ajaloolasekutset ja tänaseks on ilmunud 19 raamatut, kus Lõhmus ainuautor, või üks autoreist on. See tõstab Nõmme Eesti kõige paremini läbiuuritud ajalooga väikelinnaks, või tänapäevaselt Tallinna linnaosaks. Need Nõmme-raamatud on oma ilmumise järjekorras:

„Nikolai von Glehnist Nõmme linnani“ (1996),

„Nõmme eliidi saatusest“ (1997), 

„Nõmme linnast linnani“ (1998),

„Nõmme läbi aegade“ (2001),

„Hiiu-Rahu kalmistu“ (2003),

„Nõmme. Viiskümmend XX sajandi I poole väljapaistvat nõmmelast“ (2004),

„Nõmme perelood“ (2004, üks autoreid),

„Nõmme vanadel fotodel“ (2005),

„Nõmme ajalugu“ (2006),

„Sõjahauad Hiiu-Rahu kalmistul“ (2007),

„Jalutaja teejuht. Nõmme“ (2007),

„Nõmme tänavalood“ (2007, üks autoreid),

„Nõmme kaitseliit“ (2009),

„Nõmme kindlusraudtee“ (2011),

„Nikolai von Glehn: mees, kes rajas Nõmme“ (2011, üks autoreid),

„Eesti sõjaväe Pioneeripataljon. Areng ja koostöö 1917–1940“ (2012, koos Igor Kopõtiniga),

„Ettevõtlik Nõmme“ (2012, üks autoreid),

„Nõmme kirikud ja kogudused“ (2013, üks autoreid)

ja „Haridus Nõmme Gümnaasiumis läbi ajapeegli“ (2019).

Lisaks Nõmme asjadele on Lõhmus kirjutanud  muudki. 2004. aastal ilmus tal koos Leo Tõnissoniga tehtud „Unustamatu. Kindral Aleksander Tõnisson“, 2013 koos Robert Nermaniga tehtud „Tallinna asumid ja kohanimed“ ning 2014 soolona „Vene impeeriumi ordenid“. Lõhmus on ka autoriks „Eesti ohvitseride ja sõjandustegelaste“ kõigis neljas kogumikus (1998–2005) ning aastal 2004 ilmunud kaheköitelises „Entsüklopeedia Tallinn´as“. 

Tuleb kokku 29 raamatut, aga vast on neidki, mis minuni ei ole jõudnud. 

— — —

Kõva kirjamees on ka 11. juunil 1945 Tartus sündinud arheoloog Mati Mandel. Teemadeks on tal arheoloogia ja üldse esi- ning keskaeg, aga ka II maailmasõja ja sellele järgnenud metsavendade sõja sündmused Harju- ning Läänemaal.

Mandeli suuremaist kirjatöödest meenuvad „Minevikult tänapäevasele“ (1984), „Taani Hindamisraamat Harjumaa vanimatest küladest“ (1990), „Võitlusnuga ja mõõk Muinas-Eesti relvastuses“ (1992), „Läänemaa esiajalugu“ (1993), „Sõjalõpu sündmused Keila ümbruses“ (1994), „Lihula muinas- ja keskaeg“ (2000), „Traagiline suvi Keilas“ (2001), „Läänemaa 5.–13. sajandi kalmed“ (2003), „Suvi 1941 Kirblas“ (2005), „Kurjuse aasta Lõuna-Läänemaal 1940–1941“ (2007), „Kogu tõde Hirmus-Antsust?“ (2010) ning „Pitka ja pitkapoisid — legendid või  tõelisus?“ (2012) ja „Maidla muinaskalmistu saladused (2017). Mandel on  üks autoreid 2008. aastal ilmunud kogmikus „Poliitilised repressioonid 1940. ja 1950. aastatel“ ning 2012. aastal ilmunud kogumikus „Vana-Läänemaa ajaloo radadel“ I kd, samuti Läänemaa ja Lihula Muuseumi toimetistes, küllap mujalgi. 

— — —

EASS-i välisliikmeks olnud Rein Marandi oli sündinud 8. veebruaril 1921. Kuni 1935. aastani kandis ta perekonnanime Müürman.

II maailmasõja aegadel õppis Marandi 1940–43 Tartus matemaatikat ja õigusteadust ning teenis mõnda aega 1943. aastal Saksa sõjaväes. Kuid tundes, et see seltskond talle ei istu, sõitis üle lahe Soome ja astus sealsesse sõjaväkke. Marandi osales 6. ja 47. jalaväerügemendi koosseisus võitlustes Rajajõel, kuid haigestus ja vabastati koos teiste soomepoistega 1944. aasta septembris Soome sõjaväest.

Arvates võitluse jätkamise Eestis tulutuks, sõitis Marandi Rootsi, kus lõpetas Uppsala Ülikooli ja oli seal ametis arhivaarina, kaks aega ka Riksdagi raamatukogus.

Marandi avaldas ajalehtedes ja mitmetes kogumikes kirjutisi Eesti ning Soome ajaloo ja eesti paguluse kohta. Tema tähtsamaks tööks siitpoolt Läänemerd vaadatuna on aga ta kaheköiteline uurimus vabadussõjalaste liikumisest „Must–valge lipu all“ (Uppsala 1991 ja 1997).

Sõjamees ja teadusemees Marandi lahkus siitilmast 25. oktoobril 2003 Uppsalas. Aastal 2007 ilmus Tallinnas tema „Valitud artikleid Eesti riigist ja poliitikast“. 

— — —

Pikaaegne meremuuseumlane Roman Matkiewicz sündis 27. veebruaril 1966 merelinnas Tallinnas. 1988–1994 õppis ta Kunstiinstituudis (praegu Kunstiakadeemia) raamatugraafikuks. Ta enda esimene raamat „Munkmadrused“ ilmus 1994. aastal.

Esmase militaarraamatu kujundamise võttis Matkiewicz ette 1995. aastal, see oli järgmise aasta „Kindralite kalender“, Kaitseministeeriumi tellimus. Kaitseministeerium andis selle trükki Soomes ja kui selle tiraaž sealt üle lahe siia jõudis, selgus, et kalendril puudub aastanumber (pidanuks olema 1996) ja kuude nimetused. Soome trükkalid selle rahumeeli nii tegidki, olles ühe komplekti tollase trükitehnika juures kasutatavaid kilesid ära kaotanud — mäletan täpselt, et kõik oli kompleksselt olemas.

1996. aastal illustreeris Matkiewicz Vello  Mässi raamatu „Muistsed laevad, iidsed paadid“ ja tegi kaanekujundused samal ning järgmisel aastal ilmunud raamatuile „Võitlused Läänemerel“. Ta on ka esi- ja tagakaane kujundaja ning üks autoreid 2005. aastal ilmunud kogumikule „„Suur Tõll“ ja teised Eesti jäämurdjad“. Olgu öeldud, et 1988. aasta sügisel oli tollal veel Meremuuseumi majasõbra staatuses Matkiewicz üks „Suure Tõllu“ äratoojaid Venemaalt.

2008. aastal tegi Matkiewicz kaanekujunduse EASS-i juubeliraamatule.

2010. aastal ilmus Matkiewiczilt koos Vello Mässiga tehtud raamat „Lippude lehvides mere põhja!“, kus tekstid on eesti, inglise, soome ja vene keeles.

Matkiewiczi põhitööks on Meremuuseumi näituste kujundamine. Ta on kujundanud „Eesti Posti“ tellimusel margiseerijaid meie laevade ja tuletornidega. 

— — —

EASS-i I koosseisu liikme Roland Maurer´iga saame me kiirelt hakkama. Aastal 1926 sündinuna osales ta koolipoisist omakaitselasena 1941. aasta suvel Märjamaa lahingus. 1943 võeti ta Saksa sõjaväkke, sai Flaki-väljaõppe ja oli 1944 Narva rindel. Osales 23. septembril Keila lahingus ja on kirjutanud sellest loo „Kehrast Keila alla“, mis on ära toodud Mati Mandeli raamatus „Sõjalõpu sündmused Keila ümbruses“.

Maurer külastas uue vabariigi aegadel mõnikord oma lapsepõlvekodu Nõmmel, Kruusa tänaval, minu kodutänava Olevi naabruses. Seejuures astus ta mõnikord ka minu juurest läbi, aga enam mitte — kuuldavasti on ta aastal 2011 sõjameeste taevasse tõstetud. 

— — —

Lendurist kirjamees Remi Milk sündis 18. juulil 1920. 1938 aastast õppis ta Tallinnas Maarjamäel asunud Sõjaväe  Lennukoolis (praegu on seal Ajaloomuuseum), mille lõpetamise ajaks 1940. aasta septembris meie riik ja rahvas olid jänespükstest juhtide poolt Kremli pikavuntsilisele isandale kingitud.

Järgmise aasta juunis, kui oli alanud Saksa–Nõukogude sõda, oli Milk üks neist 22 eesti lendurist, kes metsavendadeks hakkasid, 1942. aasta kevadel aga astus ta  eesti lendureist komplekteeritavasse lennusalka Sonderstaffel Buschmann. Milk tegi Soome lahe kohal luurelende, septembris 1943 saadeti instruktoriks Liepaja lennukooli ja jaanuarist 1944 toodi tagasi, määrates 127. mereluure lennugruppi.

Kui lahingud Eesti mandriosal lõppesid, lendas Milk 21. septembril oma vesilennukil Arado Ar 95 Rootsi. Sinna, Stockholmi kõrval olevasse Trosa linnakesse ta jäigi. Seal kogus ta aastakümnetega  sadu fotosid, ajaleheväljalõikeid ja raamatuid II maailmasõja õhuvõitluste kohta. Milk hakkas ka ise kirjutama eesti ja saksa lendureist ning II maailmasõja probleemidest. Ajapikku kogunes talle üle 300 ilmutatud artikli; neist kaks, vaenulendudest Soome lahe kohal, jõudsid koguteose „Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas“ VII köitesse (Stockholm, 1959). Milk paneb seal küll uhkelt mööda meie lendurite poolt koostöös sõjalaevadega uputatud vene allveelaevade osas, kuid selle vabanduseks võib öelda, et vastaspool ei olnud selle kirjatöö tegemise ajaks veel midagi avaldanud.

Aastail 1998 ja 1999 ilmusid Milkilt kaks pika nimega raamatut Göteborgis: „Eesti sõjaväelendurid, 1940–1941: isiklikke mälestusi sündmuseist, millised eeldasid hilisemaid Eesti lennuüksuste  loomist kodumaa kaitseks: suvi 1940 meie lennuväes; korpuse lennueskadrill; sõja algus 22. 6. 1941; metsavennad“ ja „Sõjaväe Lennukool, 1938–1940, Tallinnas, Maarjamäel: isiklikke mälestusi aspirandina Sv. Lennukoolist 2. Maailmasõja ja Eesti Vabariigi okupeerimise tagapõhjal“.

Milk lahkus lendurite taevasse 5. augustil 2011 oma pikaaegses kodulinnas Trosas 91-aastaselt. Milki lennundusalane arhiiv anti üle Eesti õhuväele. 

— — —

Eesti naiste hulgast esimesena au-meheks valitud Reet Naber oli EASS-i meeste seltskonnas esialgu erakordne nähtus. Ma ei tea, kas au-meeste sünniaega võib meenutada, või mitte, aga igaks juhuks ei tee seda.  Olgu vaid öeldud, et oma esimesed lahinguristsed sai Reet, tollal veel Jaaniste, poistega kivisõda pidades. Nagu põhiosa meie ajaloolasi, sai ka Reet oma kõrghariduse Tartu Ülikoolist ja hakkas seejärel tööle Meremuuseumis. Uue vabariigi tuleku järel töötas Reet Laevaomanike Liidus, Veeteede Ametis, Teede- ja Sideministeeriumis, Piirivalveametis ja Mereväestaabis. Viimases oli ta nõunik mereajaloo, mereväe traditsioonide ja etiketi alal.

Kirjutama hakkas Reet ammu. Siinse raamatu sissejuhatuses nimetatud EASS-i liikmete raamatute nimekirja järele ilmus tal 1988. aastal Kotkas, Kymenlaakso Maakonnamuuseumi väljaandel „Cultural influences in harbour towns transmitted through maritime trade“.

Reeda lugusid hakati avaldama ajakirjanduses ja mitmesugustes kogumikes, ta on üks autoreid „Mereleksikonis“ ja „Entsüklopeedias Tallinn“. Ta on üks meie Mereväe ajalehe „Merevägilane“ asutajaid.

Aastal 2004 ilmus lõpuks ka ta üleni enda tehtud raamat „Eesti Merejõudude juhatajad 1918–1940“, aastal 2007 koos Heino Piirsaluga tehtud „Kaitseväe ohvitseri mõõk“ ja aastal 2008 oli Naber üks autoreist tollasele EASS-i juubelikogumikule.

2012. aastal järgnes soolona tehtud „Johan Pitka. Ausa tahtega isamaa heaks!“ ja 2014 koos Kalev Konsoga kokku pandud „Jälle kakskümmend aastat Mereväge. Ülevaateid ja meenutusi“. 

— — —

Tiit Noormets on sündinud 8. mail 1959 Rakveres. TÜ lõpetas ta 1982 ja seejärel, töötades Tallinnas Filmi-, Foto- ja Fonodokumentide Keskarhiivis (praegu Filmiarhiiv), õppis ta Moskvas Ajaloo-Arhiivinduse Instituudis, mille lõpetas 1985.

Eesti uuel ärkamisajal hakkas Nootmets  kirjutama ajakirjandusse, teatmikesse ja kogumikesse. 1993. aastal kutsuti ta tööle Kaitseministeeriumi, kus ta oli üks ajakirja „Sõdur“ taasväljaandmise initsiaatoreid ja selle esimene toimetaja. 1996. aasta veebruaris tuli tal aga ministeeriumist lahkuda, kuna tollane kaitseminister Andrus Öövel leidis, et sellist ajakirja ei ole tarvis (!).

Noormets läks tööle Riigiarhiivi Tallinnas, sattudes nagu rott viljasalve. 1999. aastal ilmus tema koostatud kogunik „Luuramisi. Salateenistuste tegevusest Eestis XX sajandil“, kus seitsme autori hulgas oli ka ta ise, samuti Hannes Walter EASS-ist ja Erich Kaup, kes meie Seltsi 8. mail 2000 sisseastumisavalduse esitas, mille tulemust ma ei tea.

Samal aastal, 1999, ilmus Noormetsal koos siinkirjutajaga raamat „Eesti soomusmasinad. Soomusautod ja tankid“. Üritasin selleks  vajalikust trükikulust poolt saada Peastaabilt, kuid sooviks see jäigi. Lõpuks saime puudu oleva summa laenata ühe naispensionäri kirsturaha arvelt ja selle ka tagasi maksta. Ja Jumal õnnistas seda vanaprouat pika eaga, ta elas 98-aastaseks.

Aastal 2000 ilmus Noormetsal koos Harris Ustavi ja siinkirjutajaga teine sõjatehnikaraamat „Luftwaffe lennukid“. Ja aastal 2002 ilmus tema poolt kokku panduna „Eesti Julgeolekupolitsei aruanded 1941–1944“.

Aastal 2003 ilmus Nootmetsalt senistest mahukam üllitis, ligi 600-leheküljeline „Metsavennad Suvesõjas 1941. Eesti relvastatud vastupanuliikumine Omakaitse dokumentides“. Koos Jaak Pihlaku ja siinkirjutajaga sai samal aastal raamatuks ka „Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918–1941“. 

Ning aasta 2006 tõi meie sõjakirjanduse hulka koos Valdur Ohmanniga koostatud dokumentide kogumiku „Hävitajad. Nõukogude hävituspataljonid Eestis 1944–1954“.

Nende suurte tööde kõrvalt tegi Noormets koostööd „Eesti ohvitseride ja sõjandustegelaste“  I ning II köitele, koguteosele „Virumaa“ ja tont teab veel kuhu. 2007. aastal ilmus tema poolt teaduslikult toimetatud allikapublikatsioon „2. jalaväepolgu ajalugu“; samal aastal oli ta üks autoreid kogumikule „Korpusepoisid“ ja aastal 2008 ilmus tal uhke pildiraamat „Eesti Vabadussõda 1918–1920“.

Aastal 2011 aga ilmus Noormetsa poolt kokku panduna koguni kolmel pool — Amsterdamis, New Yorgis ja Rodopis (see on kusagil Bulgaaria ja Kreeka piiril) „Estonians in World War II. A chronology“.

Mulle teadaolevalt on viimaseks raamatuks, kus Tiit Noormetsa nimi kaanel ja tiitellehel, 2017. aastal ilmunud „Luftwaffe lennukid ja nende relvad“. See on 2000. aastal ilmunu täiendatud trükk. 

— — —

1976. aastal sündinud Aart Nõmm  oli üks EASS-i taastamise initsiaatoreid 2004. aastal. Temagi on Tartu Ülikoolis õppinud ajaloolaseks ja tänapäeval üks Seltsi käigushoidjaid juhatuse liikmena.

Kirjutajana on ta flegmaatik, näen Aarti artiklit Seltsi 2010. aasta konverentsikogumikus „65 aastat tagasi lõppes II maailmasõda“; paksema raamatu „Koolipoisid Vabadussõjas“ autoriks sai ta koos Merike Jürjo ja Hanno Ojaloga 2017. aastal. 

— — —

Toe Nõmm on kolmandiksajandi olnud üks EASS-i viljakamaid kirjamehi, kuigi tal päris sooloraamat on kuuldavasti alles tegemisel.

Mulle teadaolevalt pani ta oma esimese käsikirja „Saksa suurtükid Teises maailmasõjas“ kokku 1983. aastal, aga käsikirjaks see on vist jäänudki. Oma relva- ja sõjalugude ilmutamisvõimalused tekkisid Nõmmil 1989. aastal, kui ta artikleid hakati ära tooma ajakirjades „Akadeemia“ ja „Horisont“. Aasta hiljem tehti ta lugudele lahti ka „Eesti Entsüklopeedia“ ja „Teaduste Akadeemia Toimetised“, 1992. aastast ka ajakiri „Tehnika ja Tootmine“.

Ning nii see läks. Nõmm sai tuntud autoriks ajakirjades „Sõdur“, „Mees“, „Luup“, „Kaitse Kodu!“, „Tehnikamaailm“ ja venekeelses „Tehnika Mira“. 1993. aastal ilmusid Nõmmi artiklid teatmikus „Eesti A & O“; ta kirjutas 186 artiklit (!) „Eesti Sõjaleksikonile“,  milline projekt aga kaitseminister Andrus Ööveli ajal lõpetati. Nõmm kirjutas artikleid ka kogumikule “Eesti ajalugu ärkamisajast tänapäevani“ ja uue aastatuhande alul ilmunud 4-köitelisele „XX sajandi kroonikale“ ja „Entsüklopeediale Tallinn“.

Tänuväärse kirjutamispaiga leidis Nõmm 2001. aastast ilmuma hakanud „Laidoneri Muuseumi Aastaraamatuis“, kus 2004. aasta oma on praktiliselt täidetud Nõmmi tööga „Eesti suurtükivägi 1918–1940. Relvastus ja ülesehitus“. Nõmm on ka üks autoreid samal aastal ilmunud koguteose „Sõja ja rahu vahel“ I köitele, 2007. aastal ilmunud kogumikule „Korpusepoisid“; 2007. ja 2008. aasta Kaitseministeeriumi aastaraamatuile ja 2009 ilmunud EASS-i konverentsikogumikule „70 aastat tagasi algas II maailmasõda“.

Enne seda jõudis minumi Toe  Nõmmi pikem lugu  koos Hanno Ojaloga 2017. aastal ilmutatud raamatus „Eesti sõduri murepäevad. Territoriaallaskurkorpus 1940–1941“.

Nõmm on tunnustatuim spetsialist Eestis kasutusel olnud laskerelvade ja suurtükkide alal, aga ega ta kõiki omi arvamusi vast kirjatükkidesse ei pane. Kui 1990. aastate algperioodil kaitseministeeriumlastele jagati välja teenistusrelvadeks 7,62 mm Makarovi püstolid, teatas Nõmm lähimas sõprade ringis, et selle relvaga naljalt kellelegi pihta ei saa, see oli KGB-laste relv „rahvavaenlastele“ kuklalaskude tegemiseks. Kui selle relva kandjat keegi ründab, on kõige kindlam vastane käeulatusse lasta ja siis talle püstolipäraga pähe virutada.

Aga see selleks. 2019. aastal oli Nõmm üks autoreid raamatulaadsele üllitisele „Riigikaitse. Õpik gümnaasiumidele ja kutseõppeasutustele“. Usun, et Nõmmi tehtud osa on seal õige, kuid  mida arvata näiteks  teabest (lk 208), et „Ristleja on tänapäeva kõige suurem lahinguülesandeid täitev pealveesõjalaev“?  Kas tõesti raamatu 19 autori ja kahe retsensendi hulgas ei olnud kedagi, kes oleks kuulnud lennukikandjaist? Ja sellist desinformatsiooni on raamatus juba põgusal sirvimisel üsna mitmes kohas. Arvan, et vaenlast me sellega eksiteele ei vii, vähese haritusega põlvkonna kasvatamisele aga aitame kindlasti kaasa.

Raamatust võib arvata, et selle kokkupanijaks on Kaitseministeerium, aga kahjuks puudub sellel asutusel tänapäeval oskus raamatute tegemiseks. See kadus koos Rein Helme ja Hannes Walteri siitilmast lahkumisega ning teiste seda oskust omavate EASS-laste vallandamisega sealt 1996. aastal.

On võimalk, et uus põlvkond kaitseministeeriumlasi enam ei teagi, mis asi raamat  on, sest mulle on räägitud, et 1990. aastate lõpupoole Kaitseministeeriumi raamatukogu likvideeriti — lasti raamatud paberiveskisse ja kogu lugu. Aga  teadmata-tundmata asja on ju raske teha.

 

— — —

EASS-i mitmekordne esimees Hanno Ojalo on sündinud 1. juulil 1961. Tema raamatuist ilmus vast esimesena 2007. aastal „Korpusepoisid. Eesti sõjamehed 22. territoriaallaskurkorpuses ja 8. eesti laskurkorpuses Teises maailmasõjas aastatel 1940–1945“, mille ta pani kokku koos grupi kamraadidega. „Korpusepoisid“ oli esimene tõeajastu ülevaade sellest sõjaseltskonnast ning võeti ühe peatselt saabuva Tõejärgse ajastu etteteadja poolt vaenulikult vastu. Ühes paksus ajalooajakirjas ära toodud kriitikaartiklis kirjutas see, et EASS-i raamat on lahjavõitu, aga varsti ilmub samal teemal üks tõeline raamat, mis asjad paika paneb. Ja üleüldse, mis autorid neil „Korpusepoistel“ ka on? Näiteks kümnekonna sõjaajaloo-alase pildiraamatuautor Õun. Kui  aga järgi mõelda, ega see kriitikalugu väga vale ei olnudki — mul oli kindlasti tolleks ajaks ilmunud kümmekond „sõjaajaloo-alast pildiraamatut“, aga vast veel kolmkümmend üle selle. Kokkurehkendajal ilmselt ei jätkunud sõrmi üle kümne lugemiseks ja varvastestki oleks puudu tulnud. Aga too lubatud „tõeline raamat laskurkorpusest“, selle tegi mitmekordselt ära Ojalo ise koos Toe Nõmmiga — neid raamatuid on ilmunud viis, mis käsitlevad toda korpust formeerimisest kuni sõjast kojutulekuni.

Aga see selleks. Järgnevalt uuris materjale ja kirjutas Ojalo ka hulga raamatuid eesti meestest Saksa ja Soome sõjavägedes ning meresõjast Läänemerel ja Vaiksel ookeanil. Aga ka raamatuid I maailmasõjast ja Vabadussõjast ning ühe üsnagi rahumeelse loo „Rapa Nui. Saladusteta Lihavõttesaar“ (2009). Ühtekokku  sain ma siinsete ridade kirjutamise ajal Ojalo raamatute arvuks loetud 57 — see on 2019. aasta oktoobrikuu seis.

Mulle teadaolevalt on Ojalo üks kahest Seltsi liikmest (teine on Jüri Kotšinev), kes elab praegu vaid oma loomingulisest tööst. 

Ojalol on oma kirjastus „Ammukaar“, mis muidugi kergendab ta enda ja ta sõprade raamatute väljaandmist. Ning teeb ka tellimustöid. 

— — —

Mulgimaa mees Jaak Pihlak ei ole Hanno Ojalost väiksem kirjutaja, ainult ta kirjutised ei paista sageli silma, kuna on laiali kümnetes perioodilistes väljaannetes ja kogumikes. Pihlaku peauurimisteemaks on eesti sõjameeste elulood, eriti põhjalikult valdab ta Viljandimaalt pärit sõjameeste teemat.  Pihlaku sõjameeste artikleid on avaldatud ajalehtedes-ajakirjades, 13-köitelises raamatusarjas „Sakalamaa ei unusta“, alates 1997. aastast ilmuma hakanud Viljandi Muuseumi aastaraamatuis, kogumikes „Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased“ I–IV ja mujal. Pihlak on üks autoreid koguteosele „Kindral Johan Laidoner — 115 aastat sünnist“ (1999) ning „Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918–1941“ (2003), ta on koostaja ja üks autoreid kogumikule „Muinsuskaitseliikumine Viljandimaal. Viljandimaa  Muinsuskaitse Ühendus 1988–2003“ (samuti 2003).

Pihlak on üks neljast autorist kaheköitelisele suurteosele „Vabadussõja mälestusmärgid“ (2002 ja 2005). Aga ammu idanes tal mõte teha uusväljaanne 1935. aastal ilmunud ülevaateteosest „Eesti Vabadusristi kavalerid“,  kus oleksid lõplikud andmed sealsete meeste-naiste kohta. See oli hiigeltöö ja koos selle idee toetajaiks saanud Ain Krillo ning Mati Straussiga avaldati 1997. aastal vaheülevaade „Eesti Vabadusristi kavalerid. Register“ ja 2004. aastal teine selline „Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Register“. Selle  töö lõpptulemus saadi välja antud 2016. aastal nimetusega „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“. See on suureformaadiline 910-leheküljeline raamat, mis igale Eesti 20. sajandi esimese poolega tegelevale sõjaajaloolasele peaks olema lauaraamat.

Enne selle hiigelteose ilmumist jõudis Pihlak olla üks autoreid raamatule „Vabadussõjast  võidusambani“ (2009) ning ilmutada soolona „Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad“ (2010). 

 — — —

Peep Pillak on sündinud 8. veebruaril 1957 Ahjas. TÜ lõpetas ta 1982 ja töötas järgnevalt Mahtra Talurahvamuuseumis, mitmetes arhiiviameteis kuni Arhiiviameti peadirektorini välja ning praegu vast Muinsuskaitse Seltsi esimehena.

Pillaku kirjutisi hakkas mulle teadaolevalt raamatuis ilmuma 1993. astast, mil raamatuna ilmus meie Vabadussõjas osalenud Soome vabatahtlikke käsitlev „The Boys from the North“ (Västervik, 1993). Pillak on üks autoreid ka 1998 ilmunud kogumikule „Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased“ I, 1999 ilmunud kogumikule „Kindral Johan Laidoner — 115 aastat sünnist“, 2006 raamatuks saanud „Eesti välisteenistus. Biograafiline leksikon 1918–1991“ ja kurvale kokkuvõttele „Poliitilised repressioonid 1940. ja 1950. aastatel“. 

Aastail 1998–2000 pani ta kokku lühielulood ajaloolasele ja arhivaarile Rudolf Kenkmaale, kindral Laidonerile ja luuletaja Koidulale — viimase koos Sirje Oleskiga.

1998. aastal ilmus Pillakult ilukirjandusteos — novellikogu „Tätoveerimiskursus“. Ka mind oli selle esitlusele kutsutud, kutsele oli märgitud lühidalt: „Tule tätoveerimiskursusele!“, kuid mina ei julgenud minna — ma kartsin, et keegi hakkab ka minu vana kere peal tätoveerimist katsetama, saan veremürgituse ja viskan varbad sirgu. Et tegemist oli raamatu esitlusega, see selgus hiljem, õnneks jõudis autorilt minusuguse kartliku vanamehehakatiseni ka raamat ise. Selgus, et ka ilukirjanikuna on Pillak täitsa tasemel, tema „Tätoveerimiskursuses“ on uue Eesti Vabariigi elu kirjeldatud mõnusa huumoriga. Ühe lausega andis sellele raamatule põhihinnangu kamraad  Rein Helme: „Ma sain kohe aru, et pask see igatahes ei ole“.

Aastal 2002 ilmus Pillakul trükist ta magistritöö „Otto Greiffenhagen (1871–1938) ja tema tegevus Tallinna linnaarhivaarina (1900–1934)“.

Ja aastal 2010 ilmus ta´lt koos Mart Laari, Hain Rebase ja Meelis Saueauk´iga mahukas raamat „Soomepoisid. Võitlus jätkub“.

2015. aastal ilmus Pillakult soolona tehtud väike ülevaateteos „Konstantin Päts ja Burasevo“. Ning viimane minuni jõudnud raamat, kus Pillak koostajaks on, on 2016. aastal ilmunud Eesti Kodu-uurimise Seltsi, Muinsuskaitse Seltsi ja Genealoogia Seltsi ühine aastaraamat. 

— — —

Hiiumaa mees Jüri Pärn teenis 1990. aastail meie Peastaabi luureosakonnas, aga juba varem oli tal huvi Eestis paiknenud Nõukogude armee väeosade vastu. Ma nimetaksin Pärna analüütikuks, sest ta ei roomanud luurajana metsa all ringi, vaid analüüsis väeosade territooriumidelt leitud pabereid, määrates sealse isikkoosseisu arvukust ja sõjatehnika iseloomu ning arvukust. Seejuures olid Pärna hinnangud tunduvalt erinevad meile läänest saadetud (aga vast idapoolsete spetside poolt kokku pandud) hinnanguist ja lõpuks leiti, et sellise pentsiku huvi ja mõttelaadiga meest ei ole Eesti riigile vaja.

Kuna Pärnal nüüd lahedalt aega oli, pani ta kogutud materjali põhjal koos Margus Hergauki ja siinkirjutajaga siinsete  Nõukogude armee ja Balti laevastiku väeosade struktuurist, paiknemisest ja iseloomust kokku raamatud „Võõrväed Eestis  20. sajandi lõpukümnenditel“ ja „Punalaevastik Eestis 20. sajandi lõpukümnendil“. Eesti riik ei toetanud nende raamatute väljaandmist sendigagi, kuid 2006. aastal nad ilmusid. Neist esimene jättis väljaandja 16 000-ga miinusesse, õnneks kroonides; teise kohta ei ole arvet peetud — ah, mis seal vahet!?

2019. aastal ilmus Tahkunas Jüri Pärna ja Mart Mõniste poolt kokkupanduna raamat „Militaarne Hiiumaa“ — hea näide sellest, kuidas ka väikesesse raamatusse saab rohket informatsiooni paigutada. 

— — —

Meremuuseumi direktor Ants Pärna oli sündinud 16. augustil 1935 Alatskivi mail, merest üpriski eemal. Aga oma saatuse vastu ei saa. 1957 lõpetas Pärna Tallinna Merekooli laevajuhina ja 1963 Tartu Ülikooli ajaloolasena. Sel ajal oli ta juba Meremuuseumi direktor; see muuseum taasavati 1961. aastal, olles suletud siinsel esimesel nõukogude aastal, kuna liiduvabariigil ei olnud sellist muuseumi ette nähtud. Tundub, et tollases Eesti NSV-s oli siiski mehi, kes Moskvas sellest reeglist erandi saavutasid.

Meremuuseum oli esialgu pisike, mahtudes ära Paksu Margareta  kõrvalhoonesse, kus aastast 1981 kuni siinsete ridade ajal kestva remondini asus muuseumi kontor. Aga Pärna võttis oma asja tõsiselt, juba 1975. aastal ilmus ta´lt pildiraamat „100 laeva“ ning 1979 „Meri ja mehed. Meresõidust  Eestis“.

Koos Eesti Merelaevanduse ülema Arno Kasega sai tal 1980. aastal valmis kaks võõrkeelset raamatut sellest laevandusest: „Estonian shipping Compani: with a short history of seafiring in Estonia“ ja „Les massages de l´Estonie: avec un apergu historique de la navigation maritime in Estonie“ — pealkirjad kõlavad igatahes uhkelt.

Kui Paksust Margaretast 1981 Meremuuseumi ekspositsioonihoone sai, pani Pärna kellegagi koos kokku raamatu „Eesti Riiklik Meremuuseum“, mis ilmus 1982.

Töötasin ka ise 1980. aastate lõpust Meremuuseumis ja nägin, et Pärna oli mees, kes oma kõrgele ametile vaatamata ei pidanud paljuks omi käsi ka füüsilise töö puhul käiku lasta, kui arukat meestööjõudu vaja oli. 

Perestroika  aegadel aga tekkis tema ja tolleaegse muuseumi teadusdirektori Jaak Sammeti vastu muuseuminaiste protestivaim, kes neid vast vanad tarikad arvasid olevat. Tollal oli muuseumidirektorite kukutamine moes, seda tehti Ajaloomuuseumis ning Teatri- ja Muusikamuuseumis, üritati teha ka Tartus Eesti Rahva Muuseumis. Meremuuseumis olid naistel ka vahetusmehed välja valitud — Urmas Dresen direktoriks ja siinkirjutaja teadusdirektoriks. Aga ma ütlesin selles aktsioonis kaasalöömises ära, kuna arvasin, et ei ole ilus välja astuda Pärna vastu, kui see mind heausklikult on ametisse võtnud.

Pärna jäi direktoriks edasi ja pani selle ameti maha 1998. aastal, kui 63-aastaseks sai ja uus Eesti Vabariik talle pensioni hakkas maksma. Aga vana arm ei roostetavat ja Pärna jäi oma muuseumi edasi teaduriks, olles nüüd direktorimuredest prii. Selles vabadustundes avaldus tal ootamatult luuletajaanne ja järjestikku ilmus tal 7 luuleraamatut: „Poeem laevast „Estonia““ (1999), „Mu  meri“ (2001), „Mu aeg“ (2003), „Mu mõte“ (2004), „Mu üte“ (2005), „Mu tunne“ (2006) ja „Mu soov“ (2010). Seejuures olevat Pärna võetud meie Kirjanike Liidu noorluuletajate (!) sektsiooni — nii ta igatahes ise ütles, võib-olla viskas nalja?

Selle lüürika kõrvalt hakkas Pärna korrastama veerand tosina vana laevakapteni mälestusi ja 2006 ilmus tema koostatuna „Hermann Tõnissoo, laevakapten. Mälestused“, 2007 ilmus „Elmar Anniko, laevakapten. Saja-aastase meremehe mälestused“ ja 2008 „Paul Rohtlaan, laevakapten. Mälestused“.

Muidugi on Pärna kirjutanud ka hulga mereajaloo-alaseid artikleid, mis on ilmunud „Eesti Meremuuseumi toimetistes“, „Eesti Merelaevanduse aastaraamatuis“ ja mujal.

Ning 2011. aastal ilmus tal raamat „Merel ja maal: 13 lugu meremeestest“.

Ants Pärna lahkus siitilmast meremeeste, luuletajate ja ajalootorkijate taevasse 31. detsembril 2014 79-aastasena. 

— — —

Olev Raidla oli sündinud jaanipäeval, 24. juunil 1950. Ta oli EASS-i I koosseisu liige ja II koosseisu asutajaliige, lisaks ka Kaitseliidu Toompea malevkonna üks taastajaid ja Erna Seltsi asutajaliige.

Kui taastati Eesti Vabariik, siis meie riigimeeste ja -naiste suures organiseerimistuhinas unustati taastada ta kaitsejõud. Ja Raidla oli see mees, kes avaldas ajalehes artikli „Lauldes me alustasime, lauldes me ka lõpetame“. Loo mõte oli see, et ilma sõjalise jõuta riik ei püsi kaua; kui meie idanaaber endi  segadused enam-vähem lõpetatud saab, meenub talle kindlasti, et Narva jõe ja Petseri taga on üks kena maa, mis Leningradi ja Moskvat ligi poolsajandi sealiha, kanamunade ja koorevõiga varustas — las teeb seda nüüdki.

Ning peale selle loo avaldamist hakatigi tasapisi organiseerima meie kaitseväge, moodustati peastaap ja Kaitseministeerium.

Aeg näitas, et see ajalehelugu jäigi Olev Raidla kõige kaalukamaks kirjatööks. Eks ta 1990. aastail kirjutanud ajalehtedes-ajakirjades muidki lugusid, raamatu tegijakski oli kahel korral — ta oli üks autoreid 2000. aastal ilmunud „Kahe maailmasõja väejuhtide“ 1. osale ja 2007. aastal ilmunud kogumikus „Korpusepoisid“.

Uue Eesti Kaitseväe käimalükkaja Raidla kutsuti siitilmast ära 17. oktoobril 2009. EASS on tema mälestuseks korraldanud mitmeid konverentse Kuusalus. Sellega seoses meenub veel üks huvitav detail Raidla tegemistest siinilmas, kui ta 1990. aastail oli meie Kaitseministeeriumi ametnik, nagu siinsete ridade kirjutajagi. Nimelt teatas meie kaitseväe juhataja kindral Einseln, et tema ei oska Eestit kaitsta, kuna Eesti Vabariigil  puudub kaitsekontseptsioon. Ja tollane kaitseminister, EASS-lane Enn Tupp tegi selle kaitsekontseptsiooni koostamise ülesandeks oma ametnikele Raidlale ning Õunale. Ja nii koostasidki tolle veerandsajandi taguse Eesti kaitsekontseptsiooni kindrali jaoks  mehed, kellel auastmeiks leitnant ning vanemmadrus. Võib küll arvata, et majoriauastmes minister sinna ühtteist juurde lisas, või maha võttis. 

— — —

Aastail 1992–1993 Eesti kaitseministriks olnud Hain Rebas  kirjutab omi raamatuid eesti, inglise, rootsi ja saksa keeles.

Rebas sündis 23. jaanuaril 1943 Tallinnas ja võib arvata, et vanemad viisid ta 1944. aastal Rootsi. 1967 lõpetas ta seal Göteborgi Ülikooli, kus töötas 1969–80 ajaloo osakonnas. Sellel ajal sai maha ka enamiku oma raamatutega:

„Infiltration och handel: studier i senmedeltida nordisk Balticumpolitik“ (1976),

„Eesti ajalugu makroperspektiivides“ (1977),

„1400-talets balttyska arvsprivilegier och Karl XI:s reduktion“ (1977),

„Beroende och opposition: en studie i 1950-talets sovjet-estniska historieskriving“ (1978),

„Keskaegsed mereteed Baltikumi“ (1980).

Aastail 1980–92 luges Rebas ajalugu Kieli, Toronto ja Tartu ülikoolides, ilmutades 1983 Stockholmis raamatu „Probleme des kommunistischen  Putschversuchen am 1. dezember 1924“.

Oktoobrist 1992 kuni augustini 1993 oli Rebas meie kaitseministriks ja ega tal siinsete poliitikutega suhted eriti ei klappinud. Olen selle kohta meie 20 aasta juubelikogumikus kirjutanud, et Rebas oli ministriameti jaoks vast liialt intelligentne; hoopis endaväärsema seltskonna leidis ta tolleaegsest EASS-st. 

Eestist lahkunult pani Rebas kokku priske raamatu (432 lk) „Post-scriptum of Danish Estonia“, mis ilmus 2006 ja osales 2010. aastal ilmunud kogumiku „Soomepoisid. Võitlus jätkub“ kirjutamisel. 

— — —

20. eesti diviisi mees Harri Rent  sündis 9. jaanuaril 1924. Võitles 1943 Eesti brigaadis Neveli rindel ja 1944 20. eesti diviisis Narva rindel. 1945. aasta mais tegi ta läbi Tšehhi põrgu  ja istus 1951. aastani punavenelaste käes sõjavangis.

1991 astus tollal 67-aastane Rent Eesti piirivalvesse ja läks 1992 sealt kaitseväkke. Ühtlasi hakkas Rent kirjutama ajalehtedele, tuletades meelde enda ja oma kaaslaste sõjaseiklusi ning vaagides 1944. aasta võitluste üldprobleeme. Jaanuarist 1994 töötas Rent Peastaabi pressiosakonnas, ta oli järgmisest  aastast ajakirja „Sõdurileht“ toimetaja.

Tundub, et 1996. aasta märtsist võttis Rent oma toimetajaametist poolteist aastat loomingulist puhkust ja kirjutas raamatu oma sõdimistest ning vangipõlvest „Ma jäin ellu“. See ilmus 1997. aastal; aastal 2000 tuli see välja ka soome keeles nimega „Jäin henkiin: muistoja sodasta ja vankileireiltä“ ning aastal 2001 saksa keeles nimega „Ich bleib am Leben“.

Rent on üks autoreid 2006. aastal ilmunud kogumikule „Tallinna vabadusvõitlejad. Fakte. Dokumente. Meenutusi“; küllap mujalgi.

Tänaseks on Rent lahkunud sõjameeste taevasse, kahjuks puudub mul selle kurva sündmuse kuupäev.

— — —

Reigo Rosenthal oli EASS-i II koosseisu asutajaliige, ta sündis 6. detsembril 1981. TÜ ajaloo osakonna lõpetas ta 2004. aastal, kaitstes lõputöö „Loodearmee organisatsioon ja koosseis 1919–1920“. Aastal 2006 ilmus see raamatuna, mis sai lühikese pealkirja „Loodearmee“.

2007. aastal oli Rosenthal üks autoreid kogumikule „Korpusepoisid“.

Aastal 2008 ilmutas Rosenthal raamatuna oma magistritöö „Laidoner — väejuht. Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas“. Raamatus on 692 lehekülge — no kes viitsib sellist raamatut lugeda!?

Samal aastal ilmus siinse Soome Instituudi juhatajalt Martti Turtolalt üle kahe korra õhem raamat „Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939–1940“. Seepeale autasustati Turtolat meie Seltsi Teeneteristiga ja mulle on väidetud, et see pahandas kamraad Rosenthali ning too astus EASS-ist välja. Võib-olla oli tõesti see põhjus, aga võib-olla mõni muu, sest osa EASS-laste suundumused Tõejärgsesse maailma jõudmisel ei pruukinud kõigile istuda. Veel EASS-i liikmena jõudis Rosenthal osaleda Seltsi 20. aastapäeva kogumiku kokkupanekul.

Vast juba Seltsist välja astunult ilmutas Rosenthal koos Marko Tammingiga tehtud müraka raamatu (864 lk) “Sõda pärast rahu. Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924“. Raamatust selgub, et juba oma algaegadel oli eesti ühiskond üle ujutatud riigi palgal olevate nuhkidega. Olen lugenud, et Eesti Vabariigi lõpuaegadel ei tegelenud see seltskond enam kommunistide ja NL agentidega, vaid nende vastastega.

— — —

Urmas Salo sündis 22. aprillil 1960. Eesti uuel ärkamisajal õppis Salo TÜ-s ajalugu, ta hakkas kirjutama ajakirjanduses ajaloost ja sõjandusest. Tema kirjatöid on avaldatud ajakirjas „Akadeemia“, ta oli ka üks „Eesti ohvitseride ja sõjandustegelaste“ II osa autoreid.

2005. aastal kaitses ta TÜ-s magistritöö „Eesti kaitseväe valmisolek sõjaks ja vastupanuvõimalused 1939. aastal“. Minuni on sellest tööst jõudnud kaks struktuuri ja asjasse süvenematult pole ma Salo enda käest küsinud, milline neist tegelikult kaitsmisele läks.

Nii või teisiti, selle tööga tõusis Salo üheks juhtivaks spetsialistiks esimese Eesti Wabariigi relvajõudude alal, või täpsemalt — ta oli seda juba  varemgi ja näiteks 2004. aastal ilmunud koguteoses „Sõja ja rahu vahel. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani“ on hulgaliselt sees Salo  materjale.

2013. aastal ilmus Salo poolt kokkupanduna kogukas allikapublikatsioon (583 lk) „Riigikaitse Nõukogu protokollid 1933–1939“; pool tosinat aastat varem (2007) ilmus ajakirjas „Tuna“ Salolt lühilugu samal teemal „Riigikaitse Nõukogu roll Eesti riigikaitse uuendamisel 1933–1939“.

Nende ilmutatud materjalide ja vahetult Urmas Salolt saadud hulgaliste arhiivimaterjalide koopiate põhjal võin järeldada, et Salo on tänapäeval Toe Nõmmi kõrval kõige põhjalikum esimese Eesti Wabariigi relvajõudude tundja. 

— — —

Laevakapten ja mereajaloolane Peedu Sammalsoo  sündis 6. oktoobril 1947. Juba lapsepõlves tehti talle koos vanematega prii pikaajaline ekskursioon meie tolleaegse „suure kodumaa“ avarustega tutvumiseks. Eestist ära oldi 1949–58,  põhiliselt Krasnojarski krais, mis laiub Kesk-Siberis Põhja-Jäämerest peaaegu Mongoolia piirini välja.

Merehariduse sai Sammalsoo 1963–67 Tallinna Kalandustehnikumis, mis asus Karu tänaval ja mida isekeskis seetõttu Karu Akadeemiaks nimetati.

1967–71 sõitis Sammalsoo tüürimehena Vaikse ookeani põhjaosas, ka Alaska ja California vetes vene külmutus- ja transpordilaevadel. Siberis käinud „rahvavaenlasena“ (Sammalsoo viidi sinna pooleteist aastasena) ei saanud ta välisviisat ega võinud neis eksootilistes kohtades ametlikult jalgu maha panna. Mitteametlikult aga küll, kui kolleegidest nuhke ja USA Coast Guardi lähedal ei olnud.

Aastail 1972–90 jätkus Sammalsoo töö Eesti kalatöötlemis- ja kalakaitselaevadel ning kaptenina süvendajatel ja Läänemerel liikuvail kaubalaevadel.

Taastatud vabariigis sõitis Sammalsoo  Veeteede Ametis rannavalvelaevade vanemtüürimehena ja vahetuskaptenina ning peale rannavalve likvideerimist 1995. aastast hüdroloogialaevade kaptenina.

Sammalsoo erihuviks oli tõusnud esimese Eesti Wabariigi riiklik mereasjandus, aga ka eestlastest mereväelaste tegemised tsaari-Venemaa laevastikus. Neil teemadel kirjutas Sammalsoo hulga artikleid, tal oli ajakirjas „Meremees“ ilmumas artiklitesari „Unarusse jäänud nimed“, ta oli oodatud kirjutaja „Eesti Meremuuseumi toimetistes“ ning kogumikes „Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased“. Sammalsoo on üks autoreid ülevaatele „Võitlused Läänemerel 1918–1919“ (2003, inglise keeles lord George Carlisle tõlkes nimega „Struggles in the Baltic“, 2012), kogumikus „„Suur Tõll“ ja teised Eesti jäämurdjad“ (2005) ning kolme mehe raamatus „Võitlused Peipsil ja Emajõel 1234–1944“ (2012).

Viimast Sammalsoo lugu „Eesti ujuvvahendid Saksa võimude käsutuses 1941–1945“ olen ma märganud EASS-i konverentsikogumikus 2017. aastal. Selles paneb Sammalsoo paika hulga Eesti laevade saatused II maailmasõjas ja peale seda. 

— — —

Jaak Sammet sündis 8. juulil 1940. 1970. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli ajaloolasena ja töötas seejärel S. M. Kirovi-nimelise kalurikolhoosi muuseumi juhatajana Viimsis. Juba 1974. aastal ilmus tal väike raamat „Kalandus Nõukogude Eestis“. Pole halb raamat ja teades Jaaku, on selge, et see punaideoloogiline raamatunimi talle peale sunniti.

1979. aastal läks Sammet tööle Tallinnas olevasse Meremuuseumi ja 1982. aastal ilmus ta´lt Rein Orasega kahe peale tehtud raamat „Lahekäärust ookeaniavarustele (Eesti Kalanduse ajaloost)“. Meremuuseumi tänapäevane teadusseltskond nimetab seda millegipärast R. Orase ja A. Pärna loometööks — tundub, et uute aegade mereajaloolaste eruditsioon on üsna õhuke.

Eks ta ole!, ohkas Kurt Wonnegut sellistel puhkudel. 

Oma muudele voorustele lisaks oli Sammet ka mõnus napsimees, jäädes sellisena kord kaugel nõukogude ajal vahele muuseume  kureerivale kultuuriministeeriumi daamile Irene Rosenbergile. Ega´s Jaak purjus olnud, aga küllap tal olid „lõhnad juures“, nagu tollal öeldi. Sest nõukogudeaegne viin oli puskariõlidest kehvasti puhastatud. Kui üldse. 

Madam Rosenberg määras Sammeti kuuldavasti karistuseks aastaks teaduriks, teadusdirektori kohuseid täitis sellel ajal Bruno Pao.

Aga tühja sellest, kuigi teaduriamet tähendas Jaagule muidugi väiksemat palka, aga samal ajal teadusdirektori amet Brunole jälle kõrgemat; nii et looduse tasakaal jäi püsima.

Nagu paljudel  teistelgi meist, avanes ka Sammeti loominguline potentsiaal alles taastunud Eesti Vabariigis. Ta hakkas kirjutama ajakirjas „Sõdur“, ajalehes „Meremees“ ja muudes perioodilistes väljaannetes. Tema mahukaid kirjutisi eesti meeste heeringapüügist ja Poola allveelaevast „Orzel“ on avaldatud inglise ja poola keeles. Sammet on sajakonna artikli autor „Mereleksikonis“, ta oli 1996. aastal ilmuma hakanud „Eesti Meremuuseumi toimetiste“ toimetaja ja autor „Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamatus 1997–1998“.

2005. aastal oli Sammet üks autoreid kogumikele „„Suur Tõll“ ja teised Eesti jäämurdjad“; ta oli üks neist meestest, kes „Suure Tõllu“ 1988. aastal Venemaalt ära tõivad.

Mereasjade teadjamees Jaak Sammet lahkus siitilmast 2014. aasta aprillis.

— — —

Einar Sanden´it teavad vast kõik, kes eesti keeles lugeda oskavad ja viitsivad. Teda teavad ka paljud inglise, saksa, rootsi ja läti keeles lugejad.

Sanden sündis 8. septembril 1932 ohvitser Johannes Eina pojana ja tulevase EASS-lase lapse- ning noorpõlvenimi oli Fred Einar Ein.

1944. aastal põgenes tulevase kirjaniku perekond läände, kus Fred Einar elas 4 aastat Põhja-Saksamaa põgenikelaagreis. Siirdunud Inglismaale, töötas ta eesti pagulaslaevadel meremehena ja sai 1951. aastal Eesti Meremeeste Uniooni  Inglismaa esinduse sekretäriks. Kõrghariduse sai ta Cardiffi Reaalteaduste ja Tehnika Instituudis ning sealses Walesi ülikoolis.

Esimese raamatu avaldas Sanden (tegelikult tollal veel Ein) 1954. aastal Stockholmis; see oli luulekogu „Tuul üle Andaluusia“.

1959 võttis meie tulevane seltsiliige endale uue nime, kuna suhted isaga tal vist ei laabunud. Samal aastal ilmus tal Torontos luulekogu „September“ ja romaan „Ungari sügis“. 1962 ilmus tal Torontos kaheosaline romaan „Viimane veerand veini“, kus ta mõnusalt kirjeldab eesti laevade ja meremeeste tegemisi II maailmasõja järgses läänemaailmas.

1975. aastast juhatas Sanden kirjastust „Boreas Bublishing House“, mis asutati eestlaste poolt Londonis ja mille Sanden Cardiffi üle viis. Seal ilmus tal 1978. aastal dokumentaalromaan „Mitme näo ja nimega“ reetur-spioonist Juhan Tuldavast, kes taastatud Eesti Vabariigiski elas edasi auväärse keeleteadlasena ja hulga raamatute autorina. Tundub, et Kapo vana luuremeest ja provokaatorit ei tülitanud, kes kaheksa nime all oli elanud seitsmes riigis. Eesti Entsüklopeediakirjastus aga üritas teda puhtaks pesta — Tuldava elanud Stockholmis, kus lääneriikide luure hakkas ilmsüütut vaesekest jälitama …

Aga tagasi Sandeni juurde. 1979. aastal ilmus tal romaan „Loojangul lahkume Tallinnast“ ning 1982  dokumentaalromaan „Süda ja kivid“ aferist-kommunistist Karl Särest; 1985 suureformaadiline pildiraamat kunstnik Erik Schmidtist „Painter from Naissaar“, 1996 aga „An Estonian Saga“ ohvitserist ja spordimehest Evald Miksonist, kes Eesti NSV-s oli kuulutatud sõjakurjategijaks.

Mingil ajal ostis Sanden endale kena pooleteistkorruseline elamu Segur de Calafellis, Hispaania lõunarannikul, et Inglismaa rõske talve ajal end seal mõnusasti tunda, uue Eesti Vabariigi tulekul aga ostis endale korteri ka Tartusse. Rahapuudust meie kamraadil  ilmselt ei olnud. 

Tallinnas käies lävis Sanden minu mulje järgi meie Seltsist põhiliselt Hannes Walteri ja siinkirjutajaga. Sageli sai Sandeniga istutud Kuku-klubis ja kuulatud ta Lääne-Euroopa jutte. Meelde on jäänud  lugu, kuidas ühe Hispaania sadama kaldapealsel jalutades kohtas ta üht kohalikku tuttavat eestlast, kellel riided olid lõhki tõmmatud ja üldse tundus ta olevat värskelt keretäie peksa saanud. Loomulikult tundis Sanden huvi, mis selle mehega oli juhtunud ja tuli välja selline lugu. Mees läks ühte kohalikku lõbumajja, kus valis kupeldaja-daami (või kuidas neid nimetada, ei ole ise sellises asutuses käinud) abiga endale tibi välja ja maksis rahagi ära. Aga sealsamas kõrval napsitas hulk kohalikke mehi, kes end püsti ajasid ja talle keretäie andsid: „Ah sina, gringo, tulid  siia meie tüdrukuid ja naisi kargama!“ Peksid vaese mehe läbi ja viskasid tänavale ning sealt  ta nüüd parajasti tuli.

Selle kurva loo lõpu kuulamise ajal aga jalutas eesti meestest mööda salkkond meremehi lähedal seisvalt USA sõjalaevalt ja need astusid ligi ning küsisid, mis rahvusest meestepaar on? Sest nende laeva komandöri kõneintonatsioon olevat just samakõlaline, kui Sandenil ja ta kaaslasel. Kuulnud, et mehed on eestlased, teatasid nad, et nende komandörgi on eestlane; perekonnanimega vist Masso, kui mu mälu ei peta.

Seepeale otsustasid Sanden ja ta kaaslane suguvennale väikese visiidi teha. Saidki Commander (või mis ta oli) Masso laevalt kätte, kes neile sel puhul väikese napsi pakkus. Muidugi äratas ka komandör Masso tähelepanu peksasaanud mehe välimus ja kuulanud omakorda selle kurva loo ära,  kutsunud ta enda juurde oma vanemabi. Küsinud kõigepealt peksasaanud mehe käest, et palju noid tema kolkijaid võis olla. Saanud vastuseks, et umbes 30, küsinud ta oma vanemabi käest, et palju meil praegu veel laevas mehi on? Saanud vastuseks, et ümmarguselt 200, andis Masso oma abile käsu: „Võtad 70 meest ja viskad selle hooramaja tühjaks!“

Ja nii nad seepeale läksidki 73 mehega — Sanden, peksasaanu, vanemabi ja 70 madrust ning allohvitseri, neegreid ja muid. Läksid kohale ja viskasidki selle kõrtsi kohalikest joodikutest tühjaks. Too lõbumajapidajanna olevat peksasaanult väga alandlikult küsinud, et kas see tahab nüüd ikka veel seda  saada, või tahab raha tagasi? Ei, sellest  talle selles linnas täitsa aitavat, andku raha tagasi. Ja saanud kah. 

Uuel aastatuhandel hakkas Sanden kokku panema oma kuueköitelisena planeeritud autobiograafilist romaani, millest mulle teadaolevalt jõudis  ilmuda 4 köidet:

„Hommikutunnid“ 2001,

„Näod ja maskid“ (2003),

„Septembri lapsed“ (2004)

ja „Kolme ilmakaare poole“ (2005).

Seepeale kutsuti Einar Sanden siitilmast ära, aga selle kuupäeva jätan ma igale asjahuvilisele Internetist otsimiseks. 

— — —

EASS-i hetkeseisu uustulnuk on Ranno Sõnum, 7. mail 2002 Tartus sündinud noorsand. Õpib siinsete ridade kirjutamise ajal Viimsi Gümnaasiumis ja töötab 2015. aasta märtsist tasapisi Sõjamuuseumis giidina; korraldab samas ka näitusi.

Tema esimene raamatulugu „Väike-Maarja Kaitseliit“ ilmus EASS-i ja Ajaloomuuseumi 2018. aasta konverentsikogumikus; 2019. aastal aga ilmus tal koos Hanno Ojalo ja Hanno Tammega tehtud raamat „Porkuni vennatapulahing 1944. Üks Virumaa lugu“; aastal 2020 koos Hanno ojaloga raamat „Avinurme lahing 1944“..

Nagu meie Seltsis sagedane, on ka Ranno isa Eesti Vabariigi ohvitser, kes momendil töötab Kaitseministeeriumis. 

— — —

Uue Eesti Vabariigi esimene kaitseminister Ülo Uluots sündis 4. veebruaril 1930 nooremleitnant Oskar Uluotsa pojana. Isa Oskar sai 1940. aastal meile tekkinud „suure kodumaaga“ tutvuda aastail 1941–56. Kuni 1949. aastani istus ta laagris ja sealt edasi oli asumisel Põhja-Kasahstanis. 1950. aastal sõitis sinna ka ta abikaasa Alma. Poeg Ülo lõpetas sellel ajal 1955 TPI (ehk tänapäevas TalTech´i) ja töötas seejärel  Eesti Põlevkivis, 1978. aastast aga Läänemaal Palivere Ehitusmaterjalide Tehase direktorina. Selles ametis olles ta vast meie Seltsi astuski.

1989. aastal ilmus ta esimene raamat „Jahilaskmise alused ja tehnika“ — küllap ta ise oli kõva praktik sellel alal. Tollal alanud uuel Eesti ärkamisajal kirjutas Uluots rea artikleid, milles muuhulgas analüüsis meie riigi ja NSV Liidu ühendamise õiguslikke külgi.

Uluotsa põhikirjatööks sai aga materjalide kogumine Eesti sõjaväe ohvitseride kohta, keda ei lubatud täita oma kohust isamaa ees, vaid keda viidi loomavaguneis idanaabri avarustesse. Uluots ei jõudnud oma käsikirja raamatuks vormistada, ta kutsuti siitilmast ära 18. juulil 1997.

Raamatuks vormistasid ta käsikirja Hannes  Walter ja Tiina Tojak ning see ilmus 1999. aastal minu arvates sobimatu pealkirja all „Nad täitsid käsku“. Sest vana torisejana tekib mul seepeale küsimus — millist käsku ja kelle käsku? Minu teada sellist käsku — käpakesed püsti tõsta ja lasta end vastupanuta Venemaale vedada — ei olnud. Või siiski oli?

— — —

Urmas Usai töötas 1990. aastate alul kirjastuses „Olion“ toimetajana. Ta pani kokku 2 köidet mälestusi ja dokumente „Eestlased tööpataljonides 1941—1942“, mis ilmusid raamatuina 1993. aastal. Usai abiga üritas EASS välja anda teisigi selliseid koostamisel olevaid raamatuid, kuid ta sattus ülemuste surve alla — ajavat tööpostil olles Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi asju — mis hirmus kuritegu!

Kuna Usai ametist ilma ei tahtnud jääda, astus ta Seltsist välja. Kuuldavasti läks ta hiljem tööle Tallinna linnavalitsusse — kusagil peab ju inimene endale ülalpidamist teenima.

— — —

Harris Ustav ei ole niivõrd kõva kirjutaja, kui teadjamees ja toimetaja. Sõjatehnika ajaloo fanatt oli ta juba kaugel vene ajal, vabariigi tulles aga oli ajakirjade „Diivan“, „Di“ ja „Ehitaja“ toimetaja. Ta on üks autoreid aastal 2000 ilmunud raamatule „Luftwaffe lennukid“ ja selle täiendatud trükile aastal 2017 „Luftwaffe lennukid ja nende relvad“.

— — —

Olaf Vaarmaa oli pikaaegne jäämurdja „Suur Tõll“ kapten, kui see peale Venemaalt tagasitoomist juba Tallinnas seisis. Vaarmaa on kirjutanud ajakirjanduses Tallinna evakuatsioonist 1941. aasta augustis, ta on üks kogumiku „„Suur Tõll“ ja teised Eesti jäämurdjad“ (2005) autoreid.

Vaarmaa lahkus meremeeste taevasse 10. novembril 2016. 

— — —

Hannes Walter sündis 3. detsembril 1952. TÜ lõpetas ta 1978 ja jäi tööle Ajaloo Instituuti. Eesti uuel ärkamisajal sai Walterist 1989 Ajaloomuuseumi Maarjamäe filiaali juhataja, 1992. aasta 27. juulist aga kutsuti ta kaitseminister Ülo Uluotsa asetäitjaks — ametinimi kantsler oli siis veel kasutusele võtmata, 1995. aastal katsetas ta ajakirja „Mees“ peatoimetajana, kuid ilmselt ei leidnud ajakiri küllaldaselt tellijaid ja ostjaid, et toimetust üleval pidada. 20. oktoobrist 1997 kutsuti Walter kaitseminister Andres Ööveli nõunikuks ja 1. juunist 2001 sai ta´st Kindral J. Laidoneri Muuseumi direktor.

Eesti uuel ärkamisajal oli Walter üks viljakamaid kirjutajaid ajakirjanduses. Ta on ka üks esimesi, kellel tollases Eesti NSV-s uute aegade võimalustele vastav raamat ilmus — „Landeswehri sõjast. Võnnu lahingust. Riia operatsioonist“ (1989). On selge, et seal oli juttu võitlustest sakslastega. Käsikirjal võitlustest punalätlastega või (Jumal hoidku!) punavenelastega ei oleks veel lastud raamatuks saada.

Aasta peale seda, 1990, ilmus Walterilt samasuguse kujundusega teine raamat „Eesti suurmeestest“. Kes mäletab, need raamatud moodustasid omaette sarja, millel oli nimeks „Ausalt & avameelselt“; ei mäleta, kas selles sarjas kellegi teise raamatuid ka ilmus, või mitte.

Walter oli üks autoreid 1992. aastal ilmunud raamatule „Eesti ajalugu ärkamisajast tänapäevani“, 1993. aastal  ilmunud teatmikule „Eesti A & O“, 1997 ilmunud kogumikule „Johan Pitka. Kodanik ja admiral“, 1998 välja antud eesti-, inglise- ja prantsuskeelsele albumile „Eesti riiklikud teenetemärgid“, 1999 ilmunud juubeliteosele „Kindral Johan Laidoner — 115 aastat sünnist“, 2000 koos Tiina Tojakuga koostatud „Nad andsid kõik. Vabadussõjas langenud ohvitserid“, 2000–2001 ilmunud kolmeosalisele kogumikule „Kahe maailmasõja väejuhid“, 2002–2003 ilmavalgust näinud “Eesti ohvitseride ja sõjandustegelaste“ II ja III osale ning 2003. aastal ilmunud meresõjaraamatule „Võitlused Läänemerel 1918–1919“, mis aastal 2012 ilmus ka inglise keeles. Enne seda, aastal 1998, ilmus Walterilt soolona „Eesti teenetemärgid“ ja 2002. aastal „Sada aastat sõdu — sada aastat ohvreid“.

Kõige selle kõrvalt oli Walter aastail 1992–1998 ja 2000–2004 EASS-i esimees.

2004. aasta 26. novembril kutsuti Hannes Walter siitilmast ootamatult ära,  kuid ta on üks autoreid 2008. aastal ilmunud EASS-i 20. aastapäeva kogumikule ja ainuautor 2012. aastal ilmunud artiklite kogumikule „Sõdadest lähemal ja kaugemal“.

•  •  •

Olen Tallinna sõjaveteranide kogumikust lugenud kiidusõnu meie pea- ja kaitseministrite aadressil, kuidas nood kõrged riigimehed vanade sõjameeste tegemisi toetavat. Aga olen kamraad Walterilt kuulnud selle toetuse tagamaadest, kuidas tema ühele neist ministreist paari tunni jooksul selgitanud, et sõjaveterane on vaja toetada, kuna need ja nende sugulased on ju valijad ja neid toetades võidab tolle aja oludes ümmarguselt 3000 häält. Siinsete ridade kirjutamise ajaks on nood vanad sõjamehed valdavalt teise ilma kolinud ja neid ei tulevat tagantjärele enam veteranidekski nimetada, muust rääkimata. 

— — —

Iseendast, Mati Õun´ast on keeruline kirjutada, sest kiita ei ole kombeks ja laita  ei taha. Lühidalt — eks ma ole H. Ojalo loos nimetatud kümnekonnale sõjaajaloo alasele pildiraamatule  viimase 12 aastaga üht-teist juurde kirjutanud, natuke ka teistelt aladelt. Näiteks 2016. aastal ilmus koos musklimehe Indrek Otsusega kokku panduna „50 aastat võistluskulturismi Eestis 1966–2016“, aastail 2017 ja 2019 aga 3 raamatut rahumeelseist laevadest: „Purjekad ja jäämurdjad Läänemerel ning veidi kaugemalgi“, „Atlandi hiiglased ja suurpurjekad maailmas“ ning „Kaduviku laevad. Noppeid Eesti purjelaevandusest viimasel poolteistsajandil“.

Aga üldiselt — vana ja laisk, nagu ma olen, eelistan tänapäeval omi kirjatöid teha mitte üksipäini, vaid koos Hanno Ojaloga; vahepealsetel aegadel koos mitmete teistegagi. Kokku on mulle  osalt soolona ja osalt sõprade abiga tänaseks kogunenud 10² ja natuke  rohkemgi pildiraamatut ning lisaks üks läbikukkunud ulmekirjanduslik katsetus „Unerändur“, kus pilte ei ole. Veel olen ma ligi 40-l puhul mitmesuguste teatmeteoste, sõnaraamatute ja kogumike üks autoreist; neist ühel  puhul olen ma plagiaatoriks  tunnistatud. Seda artikliga  „Läänemere Gibraltar“ Rannarahva Muuseumi kogumikus „Kourdumehed, pitskleidid ja meremiinid — mitmepalgeline Naissaar“, mis ilmus aastal 2013. Märkisin selle artikli ärasaatmisel sinna umbes 30 allikat, sealhulgas 4–5 arhiivifondi, kuna Naissaar oli mu parimail aegadel üks mu lemmikpaiku. Nende 30 allika asemele aga oli tekkinud teade, et „Artikli aluseks on Heino Gustavsoni raamat „Mõnda Naissaarest““. Ja Tõejärgsele maailmale kohaseid parandusi oli  artiklis tehtud — näiteks oli sealse 305 mm rannapatarei pöördtorni terasseina paksuseks tekkinud 3 m (minul 305 mm) ja soomuslae paksuseks 2 m (minul 203 mm), Natuke muudki sellist — ei tea, kas tegutseb meil Eestis IT-meestest või -naistest teenistus, kes e-kanaleis liikuvaid käsikirju korrigeerib, või on toimetajad saanud instruktsiooni, et tõese maailma aeg  on läbi?

Aga see selleks, küllap ma olen lihtsalt lootusetult vananenud vaadetega inimene, ega saa uue, fantaasiarikka maailma ilust aru. Kuid see, et mul neid pildiraamatuid nii palju on kogunenud, tuleb kindlasti sellest, et ma ammuilma enam midagi muud teha ei oska, ega suuda, kui kirjutada.

Mis veel? Kultuurkapitali toetusi ei ole ma saanud, sest sellest kuldaväärt asutusest teatati mulle aastaid tagasi, et sõjaajalugu ei ole  kultuur. Olen siiski mitmete sõjaajalooraamatute tiitellehtede pööretelt lugenud, et mõnel puhul on ka sõjaajalugu kultuuriks tunnistatud. Vast peab selleks Kultuurkapitali rahajagajate hulgas oma lobimees või -naine olema?

Kaitseministeerium toetas mu tegemisi viimati vist 2003. aastal, sealt edasi on seda teinud mõned mu sõbrad ja Jumal taevas koos mu Kaitseingliga. Ega sealt ülalt mulle rahaülekandeid ei ole tulnud, need tähtsad persoonid aitavad mind läbi maapealsete meeste-naiste. 

— — —

Meie tänapäevase Seltsi viimaseks mulle teadaolevaks liikmeks on tähestikulises järjekorras Raul Öpik, möödunud aegade rahuvalvaja kolonelleitnandi auastmes. Vast mitte kõik ei tea, et Öpikul on ka kirjutamispatt küljes — ta on üks autoreid kahe looga 2015. aastal ilmunud kogumikus „Eesti sinikiivrid. Eesti kaitsevägi ÜRO rahuvalves 1995–2015“.

Ernest Hemingway olevat kirjutanud, et peaaegu igas maailma sadamas võib kohata mõnd eestlasest meremeest. Sellele võib ilmselt lisada, et peaaegu igas maailma sõjas võib kohata eestlastest sõdureid.

Mõned kokkuvõtted

Eeltooduile lisaks on minu teada EASS-i liikmeist raamatute kirjutamisel ja koostamisel osalenud Edgar Arumeel, Urmas Dresen, Olev Joonase, Aare Kull, Enn Küng, Peeter Lail, Tõnis Nõmmik, Valdur Ohmaan, Lembit Roosimäe, Toomas Tamla, Ants Teetsov, Armand Trei,  Enn Tupp ja Johannes Tõrs. Kõike kokku 75 meest-naist ja nende raamatute üldarv on ümmarguselt 500. See teeb kuus ja kolmveerand raamatut „nina“ kohta, mis on minu arvates üsnagi hea näitaja. Kirjanike Liidule võib-olla jääme sellega alla, aga teistele organisatsioonidele vast küll mitte?