14. novembril toimus Meremuuseumi poolt organiseeritud Merefoorum Lennusadamas jäämurdja „Suur Tõll“ pardal ning jutuks oligi jäämurdja Eestisse toomise lugu Nõukogude Liidu lõpuaastail. 15 taguseid aasta seiklusi jäämurdjal meenutasid meremuuseumi direktor Urmas Dresen, muuseumi kunstnik Roman Matkiewicz ja tollal muuseumis töötanud ajaloolane Mati Õun. Äratoojate meeskonda kuulusid veel Vladimir Koppelmann ja meie seast juba lahkunud meremuuseumi tollane teadusdirektor Jaak Sammet.
Merefoorumil osales 30-40 inimest. Lisaks EASSi juba mainitud liikmetele oli publiku hulgas ka Hanno Ojalo.
Esimese katse „Suur Tõll“ Eestisse tagasi tuua tehti 1984. aastal, kui laeval täitus 70 aastat. Asja algatajaks oli tollane meremuuseumi direktor Ants Pärna. Võib isegi öelda, et selleks ajaks oli jäämurdja säilinud tänu eesti soost mereväeohvitseridele, kes teenisid tol ajal Leningradis üsna kõrgetel ametikohtadel ja hoidsid laeva 1980. aastatel alles. Tegelikult oleks võinud jäämurdja juba 1980. aastatel vanarauaks sattuda.
Asja aeti põhjendusega, et „Suur Tõll“ on Eesti NSV jaoks olulise ajaloolise tähtsusega laev-mälestusmärk, näitamaks meie kangelaslikku minevikku. Nõukogude Liidus töötas niisugune põhjendus hästi.
10. oktoobril 1988 sõitis viiest mehest koosnev grupp rongiga Leningradi, edasi elektrirongiga Lomonossovisse, kunagisse Oranienbaumi, kus „Tõll“ seisis. Laeval oli mõnus vene seltskond, meeskonnas paarkümmend meest. Tegelikult ei pidanudki „Tõll“ ise ja omal jõul Eestisse sõitma, selleks anti Balti mere laevastiku poolt appi puksiir „Tjulen“ (eesti keeles Hüljes).
„Ööl vastu 13. oktoobrit jõudsime Tallinna ja Helsingi vahele. 13. oktoobri hommikul toodi meid pukseriga maale, „Tõll“ jäi reidile, sest talle polnud kaikohta,“ Mati Õun.
„Tõll” jäi lõpuks Kopli sadama kaugemasse soppi seisma ja Meremuuseum asus nüüd korraldama laeva edasist saatust. Meremuuseum järgis tookord mõtet, et kõigepealt tegutse, mõtle hiljem. Sest ega seal midagi viivitada ei olnud. Tookord jäi laeva ahtrisse veel punalipp lehvima. Kuid juba 21. novembril sai ta uuesti nimeks „Suur Tõll“.
Hanno Ojalo